Uncategorized

Asutused

11 minuti lugemine

20. sajandi alguses pandi suuri lootusi solidarismi doktriinile, mis tõotas keskteed kahe ebameeldivaks peetud äärmuse, individualismi ja autoritaarse kollektivismi vahel. Seda õpetust tutvustavas kirjanduses, mida Päts noorena tõlkis, võrreldi ühiskonda sageli mesipuuga. Omakasu jahtivale inimesele seati eeskujuks mesilind, kes töötab „kõige suurema usinusega püsimatult üleüldise ettevõtte heaks“.[1] Eestindaja oskas võrdluse tabavust hinnata, sest ka mesinduse vastu tundis Päts varakult huvi. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna värske lõpetajana oli ta koguni – suvel, mesilinnusumina kihul, nagu ta ise jutustas – tõlkinud mesinduse käsiraamatu. Selleski valdkonnas oli tarvis tunda korraldamise kunsti. „Mesilastega peab mõistma talitada,“ märgiti raamatus. Näiteks tuleb vältida, et tugeva pere mesilased nõrgematelt mett ei varastaks. Alguses olla vargust lihtne ära hoida, kui mesilased aga võõrast tarust mee varastamisega ära harjuvad, siis olevat selle vastu väga raske võidelda – „kogu linnu aed võib selle halva kombe läbi hukka minna“.[2] Solidarismi edendaja pidi samuti tagama, et erinevad „tööpered“, tootku nad jalanõusid, toiduaineid või muud tarvilikku, võitlemata, üksteiselt töövilja varastamata koos tegutseksid. Kõik ühistöö-asutused pidid ühistundest ja -kasust tõugatuna üksteist toetama

Veel 1930. aastatel rääkis Päts Eesti rahvast kui mesilasperest.[3] Kasvav, end päikese poole sirutav taim oli tema kõnedes ja kirjutistes siiski hoopis järjekindlamalt tarvitatud võrdpilt. Taime kujund ei osutanud mitte pelgalt ühele inimpõlvele, mitte üksikisikutele, isegi mitte nende ühiselt töötavale perele, vaid sügavale ajaloole – aegamisi arenevatele asutustele. „Mina olen oma eluaeg olnud sellel arvamisel, et üksikud inimesed ei suuda rahvaste elus seda üles ehitada ega korda saata, mis teevad asutused.“[4] Tõepoolest, juba noore mehena tõdes Päts, et „asutuslagedad rahvad kaovad jäljeta ajamerre“.[5] Rahvaste ajalugu olevat nende asutuste lugu. 1922. aastal, kui Toompeal sai valmis Riigikogu uus hoone, kujutas toonane riigivanem Päts Eesti riigi rajamise pikka teed. „Esimesed kitsapiirilised asutused, mida saime, olid vallad. See oli esimene tera, mis mulda pandi, sellest hakkasid meil idud kasvama. Esimene nendest oli rahvakool. Meie rahvakooli tegelased lõid seltsid, meie vabad seltsid, nende kaudu arenesid ja kasvasid meie vabaduse idud edasi … Vene riigi surve rõhus puruks need noored idud … Kuid need hoobid ei rõhunud meie rahvast maha … Kui kivi murule visatakse, lämmatab ta muru ära enese all, kuid servade alt tõuseb rohi kahekordse jõuga“.[6] Nüüd, iseseisvas riigis oli parlament kõige olulisem asutus, kuhu kõik juured kokku jooksid. Ja seda asutust lubas Päts kaitsta viimseni. Kui tema „vastu vaenulikud jõud astuvad, siis tuletame meelde, et sellel paljukannatanud rahval on hundituri ja paindumata kange kael“.[7]

Kuid mis oli õieti Pätsi meelest asutus? Esijoones oli see midagi talletuvat. Paljas koosolek, kus igaüks räägib sellest, mis mõttesse tuleb, ei ole asutus. Isegi siis, kui koosolekuid peetakse järgemööda, kutsutakse kokku „päevasid“, tehakse üldsõnalisi otsuseid, mille täitmine jääb korraldamata, ei looda asutust. See oleks sõelaga vee toomine, „viljata sõnade peksmine“. Pealiskaudseid kõnesid, kestku need või tunde, „ei ole sugugi raske õhku lasta,“ kirjutas Päts 1909. aastal, „kuid küsimust põhjalikult läbi töötada ja asjakohaseid ettepanekuid teha, mis ehk küll mitte nii silma ei paista, kui kõned, nõuab juba palju rohkem tööjõu kulu“.[8] Korraldamata koosolek isegi ei aruta. „Turukogu võib ainult kinnitada või tagasilükkada, … sest siin mõjub silmapilgu sünnitatud tundmus, mitte aga külm järelkaalumine.“[9] Laulupeodki olevat hääbuva tähtsusega, kui „nad on ainult suured pidud, mis tuju tõstavad, kuid mis püsivalt ei täiene ja edene, vaid juhtumiste külge on seotud“.[10] Iga hulkasid elevile ajav sündmus pakub hea silmapilgu „selleks, et sellele ühistundele jäädavat välimist kuju anda“. Kuid see ei sünni iseenesest. Pätsi arvates oli tingimata tarvis mõnd korraldajat-rajajat, kel jätkub küllalt tarkust, et mälestus- ja pidupäevade seemnest midagi kestvamat kasvatada – et neist „võimalikult palju üleüldiskasulikka asutusi tärkaks“.[11]

Naiskodukaitsjad väliköökide juures toitu valmistamas, 1932. Rahvusarhiiv.

Asutuse tundemärk on iseseisev elu. Tal on organite väljendatud tahe, mis ei ripu ühe-teise inimese muutuvast tahtest-tundmisest. Laias mõttes võib iga seltsikest, iga koolikest, kui tal on niisugune omaelu, pidada asutuseks. Kuid Päts ei lakanud rõhutamast, et püsivuse ja viljaka kasvu tagavad õige alus ja korraldus. Näiteks suutvat ülemaaline kultuuriselts ainult siis midagi korda saata, kui ta on seatud nõnda laiale alusele, et temasse võivad koonduda kõik voolud – mitte nagu Eesti Kirjanduse Selts sajandivahetusel oma valitseva Tartu ringkonnaga.[12] Voolu mõistel oli Pätsi arutlustes peaaegu sama keskne koht kui asutuse omal. See tähistas ühiskondliku elu arenemist korraldamata või vaevukorraldatud kujul, pelgalt ühistest huvidest tärganud liikumisi, rohkearvulisi, mitmesuunalisi, vastuoludesse kalduvaid, sest huvid ise – või vähemalt üksikute inimeste arusaamine oma huvist – ei tarvitsenud olla isetekkelises kooskõlas. Liiatigi tuli noore ja nõrga kultuuriga rahva seas ette liikumisi, mille taga polnud mingeid sügavamaid huvisid ning mis polnud seetõttu isegi voolud. „Väiklased, sisu järel tühjad tülid ja õerumised on see, mis „voolusi“ sünnitavad, kuna tõsisest püüete ja sihtide lahkuminekust enamasti kõnetki ei või olla.“[13] Sisukate lahkuminekute korral tõotasid väikesed hõõrumised aga ühisele asjale koguni kasuks tulla.[14] Mida enam rahvas areneb, seda enam voolusid sünnib – seda pidas noor Päts, kultuuri- ja majanduselu hoolikas jälgija, möödapääsmatuks. Väide, mida ta sajandi esimestel aastatel üha kaitses, oli järgmine: kuigi Eestimaalgi olid aegamööda tekkinud „loomulikud lahkolud“, erinevad voolud, mis otsisid esindamisvõimalusi, ei olnud rahvuslike asutuste korraldus „nii loodud, et need kõrvuti võiksid töötada“.[15] Paljud idud ähvardasid närbuda ja kui kasvasidki, siis kasuta. Veelgi halvem, ühistööd võimaldava korralduse puudumisel ähvardasid isepäised voolud pöörduda kitsale alusele seatud asutuste vastu. „Pikapeale võib tänava-vaim nii suureks kasvada, et ta kogurahvaliste ettevõtete vastu külmaks või koguni vaenuliseks muutub: kaugemale kui oma jalge alla ei suudeta siis enam näha.“[16]

Tarvis oli majandusmeest, kes otsustaks, millisel asumil on väljavaateid kasvada, ning juristi, kes mõistab, kuidas alevikke korraldada.

Ajakirjanikuks asudes seadis Päts endale ülesande „elunähtusi uurida, elus ettetulevaid uusi voolusi ja elu vajadusi tähele panna ja niisuguseid toetada, mis seltskonda üleüldiselt ja nõrgemaid rahvakihtisid iseäraliselt edasi viivad.“[17] Nende sõnadega on kokku võetud ka tema toonane arusaam oma kutsumusest juristi ja avaliku elu tegelasena. Selleks ajaks oli ta juba kogunud suure raamatukogu omavalitsuse kohta. See oli varasalv, et teooria abil selgitada, millised neist kihava elu sünnitatud asutustest, kus väljendus „kogueluline loomevõim“,[18] väärisid säilitamist, arendamist, millised tuli ümber kujundada, uuele alusele seada, ning millised päris ära kaotada. Majanduslik, kultuuriline ja õiguslik mõtlemine rakendusid kõik selle suure ülesande teenistusse. Oli asutatud kõiksugu seltse, üsna suvaliselt, „kusagile maanurka, [kuhu] mõni ärksam mees sattunud“, ja „selle järgi, missugune selts talle enesele kõige rohkem meeldib“.[19] Polnud uuritud, kas ettevõtmisel majanduslik või mõni muu mõte on. Targemad mehed pidid tagantjärele asja hindama ja tarbe korral vigasid parandama. Maata inimeste rohkuse tõttu oli siin-seal tekkinud juhusliku ilmega alevikke, nagu seeni pärast vihma. Lahtise rahva seas polnud pahatihti sugenenud mingit ühistunnet. Tekkis küsimus: kuidas oleks võimalik „alevikkude tärkamist ja kasvamist niisugusele alusele seadida, et võimalik oleks alevikkudes kultura-kärjekesi soetada, mitte aga „viletsuse hunnikuid“?“[20] Tarvis oli majandusmeest, kes otsustaks, millisel asumil on väljavaateid kasvada, ning juristi, kes mõistab, kuidas alevikke korraldada.

Noor Päts märkas oma arvustava silmaga igal pool mõistusevastasust ja puudujääke – ning pakkus alati lahendusi. Miks on Eesti põllumehe vikatid ja muud riistad väljamaalt toodud? Kas siin rauavabrikud puuduvad? Tehti vedureid, miks ei saanud teha vikateid ja atrasid?[21] Kui häda oli selles, et puudusid sobivad asutused, siis tuli need ellu kutsuda. Kodumaist tootmist pärssis Pätsi arvates tehnikumi puudumine. Tehnikahariduse levitamise abil tuli hakata kasvatama ettevõtjaid, kes omakorda aitaksid tööstust kasvatada.[22] Tööstus aga sünnitas senitundmata huvisid, sotsialistlikke voolusid, mis nõudsid jälle inimesi, kes oskaksid vastuolude lepitamiseks „uuetele aadetele õiget kuju anda“.[23] Korraldamata rahvahulgad on „abita ja nõuta“, märkis Päts 1905. aasta rahutuste kiiluvees. Erakondade teke oli seega loomulik ja tervitatav. Alles niisugusel kujul muutus ühiskondlik võitlus loovaks, mõistuspäraseks. Heitliku meelega koosolekud, kõnemeeste juhuslik kihutus asendusid erakondades liikmete tegelike vajaduste lahkamisega. Püsiva asutuse raames said töölisedki anda tunnistust, et oskavad „külmavereliselt ja arukalt põnevaid seltskonna-elu küsimusi … arutada“.[24] Ent siingi ei saanud loota voolude juhatamata kulgemisele. Ehkki ühiskondlik areng soosis Pätsi meelest loomuldasa asutuste tekkimist ning seega huvide esildumist ja tasakaalustumist, oli sellesse ometi kätketud metsikust kasvust tingitud pingestumise ja hävingu oht. Pidi olema keegi, kes asjale „üldiselt seisukohalt vaatab“ – kes tagab, et ühiskondlik võitlus „õige kuju omandaks, et ta… kõlbliselt aluselt kunagi kõrvale ei kalduks…“. Võitlusel oli õigustust „ainult siis, kui teda aateliste huvide ja kõrgete eesmärkide pärast peetakse“.[25]

Juba enne, kui sündis iseseisev Eesti, oli Pätsi vaatenurk riiklik. See tähendas ühiskonna hindamist tegelikult või kujuteldavalt keskkohalt, mis ühendab „laialiminevaid seltskonnajõudusid“.[26] Et riiklik elu areneks kindlas sihis, „on juhti vaja“, kirjutas Päts 1902. aastal; „niisugune juht ja korrapidaja on valitsus“.[27] Ka omavalitsuse roll seisis tema käsitluse järgi esijoones abis, mida ta keskvalitsusele suudab pakkuda. Siin võib ära tunda 19. sajandi saksakeelse omavalitsusteooria, iseäranis Lorenz von Steini mõju. Lähtepunkt oli riik, kes laseb rahval kasvaval määral valitsemisest osa võtta – mitte niivõrd kohaliku enesemääramise kui eraldi eesmärgi nimel, vaid selleks, et hankida teavet elunõuetest.[28] Oli rahvas küllalt küps ja sobivad seltsid ise loonud, siis sai valitsus neile tugineda. Vastasel korral oli tarvilik kutsekodade asutamine. Riik vajas rahva kaastööd, kuid mitte lahknevate-vastanduvate voolude kujul, mis ähvardasid tema tegevust pigem takistada, vaid asutuste tasakaalustavas ja ratsionaliseerivas raamis. Kuna sobivad asutused ei sünni iseenesest, pidi riik rahvast tootlikuks vormima. Sellest vaatevinklist polnud midagi äraspidist sunduslikus omavalitsuses. Riigil on
õigus nõuda, et inimesed oma erialaseid huvisid kindlas vormis – iseseisvalt, kuid seaduse raames ja valitsuse järelvalve all – edendada katsuksid.[29] Seda enam, et seltsid ja kojad ei piirdu meeleolu peegeldamisega, vaid harivad ja kasvatavad liikmeid, sundides neid oma huvide üle aru pidama.

Ent kõik idud pole eluõigust ära teeninud. Kaugeltki mitte kõik, mis on asutatud, ei vääri tõelise asutuse nime.

Riiklik vaatenurk polnud riigikeskne selles mõttes, et oleks soosinud bürokraatlikke katseid ühiskonna puudusi „eeskirjadega ravitseda“.[30] Nii Vene kui ka Eesti võimu all sarjas Päts kroonulikku kalduvust lämmatada rahva omaalgatust, ametnike soovi haarata kõike enda kätte.[31] Sellised katsed olid tema arvates määratud luhtumisele juba seepärast, et isetegevus leiab ikka võimaluse end avaldada – „nagu taim, kes oma idu kivi alt välja ajab“.[32] Ent kõik idud pole eluõigust ära teeninud. Kaugeltki mitte kõik, mis on asutatud, ei vääri tõelise asutuse nime. Näiteks ei jaganud Päts arvamust, et tuleks rõõmustada noores vabariigis tärganud rohkete keskkoolide üle. Neid olevat asutatud „ilma mingisuguse kindla plaanita, ilma valitsuse loata“. Nii asjad riigis käia ei tohi, hurjutas Päts riigivanemana 1922. aastal. „Meil tuleb pikkamisi koole teisele alusele seada. Tuleb nüüd seda, mis suure vaimustusega tehtud, õige kainelt kaaluda … Tuleb seda, mis ilma plaanita tehtud, plaanikindlalt korda seada.“ Kutsekoole olevat riigile vaja, mitte suurt isetekkelist keskkoolide võrku.[33]

Nõnda polnud igasugune kasv, rääkimata sihitust vohamisest, Pätsi meelest sugugi soovitav. Riikliku kavata, „süstematiseerimata“ ja „organiseerimata“ isetegevus oli nagu taim, mis „kõverdub ja väänleb“, omandab „kuju selle järele, kuidas ta igalt poolt raskusi [kõrvaldab],“ ütles Päts 1928. aastal Riigikogus peetud kõnes, millesse oli lühidalt kätketud kogu tema arusaam riigist ja ühiskonnast. Valitsus pidanuks tagama, „et kõik jõud organiseerimise teel keskkoha ümber oleksid koondatud, et oleks takistatud jõudusid hävitavat võistlust, [et] tööd korraldades oleksid kõik jõud ühise eesmärgi poole juhitud“. Seda ei sündinud. „Ja meie seisame nüüd fakti ees, kus seltskondlikud organisatsioonid ja seltskondlikud jõud paralleelselt üksteise vastu astuvad, paralleelseid ülesandeid üksteise kätte kisuvad, üks ühe eest, teine – teise eest.“[34] Jõuliselt oli vaja kõrvalda väärnähtusi, millest aastakümne vanune Eesti Vabariik Pätsi sõnul lausa kubises: linnad elasid maa kulul, käsitöö kiratses, elatuti spekulatsioonist ja vaheltkauplemisest, loomata midagi uut ja lastes aina valuutat riigist välja viia, rahvas kuhjus Tallinnasse (oleks asutud „kuskile kas või Jõhvi juurde, … siis oleks see loomulik“), ülikoolidest tuli välja üha uusi lõpetajaid, ehkki puudus oli hoopis tehnikutest põlevkivitööstuses ja mujal. Isegi ehitada ei osatud: „Kui tarvis, tõmmatakse suur palk keskelt pooleks, raudnaelu võib igalpool ehituste juures vedelemas leida, aknaruute purustatakse iga päev … Seepärast lähevad meil ehitused kalliks, meil raisatakse materjali, raisatakse tööaega.“[35] Omapäi jäetud ühiskond kaldus loidusele, tarbetusele, lausa kahjulikkusele. Et parandust leida, selleks oli „tarvis ratsionaliseerimine läbi viia, … riigivõim maksma panna,“ järeldas Päts.[36]

Just riikliku mõtlemise kehastus, erapooletu mõistuspärasuse väljendus pidi olema president. Päts ei vastustanud erakondi kui demokraatiale omast nähtust. Ent, nagu asutuste puhul üldiselt, oli vaja veenduda, kas mõni erakondlik vool ikka peegeldab midagi tegelikku, midagi tõeliselt elulist. Ja Pätsi otsus oli juba 1920. aastatel, et Eestis see pahatihti nii polnud. Nagu keskkoolid Amblas ja Jänedal, olevat mitmed erakonnadki siinmail tekkinud mitte vajadusest, vaid paljast asutamistuhinast.[37] Võinuks loota, et Riigikogu on seda sorti asutus, mis suudab erakondlikku vaimu pärssida. Riigikogu valimised olevat rahvale „küpsuse eksamiks“, mis näitab, kas riigi kõrgeimasse asutusse osatakse saata sobivaid liikmeid.[38] Tegelikkuses on aga parlamendist saanud politikaanide töövõimetu kogu, väitis Päts. „Tuleb anda kontrollõigus teisele asutisele.“[39] Kontrollija, korralekutsuja, korrigeerija – selline roll oli riigivõimust lahutamatu. Isegi siis, kui Riigikogu olnuks küps ja toimiv asutus, vajanuks see ikkagi järelevaatajat, et sekkuda, kui erakonnad „riigihuvidest enam aru ei saa“. Et kaitsta rahva huve, pidi olema „ametivõim, mis kõrgemal seisab kui erakondlik võitlus“.[40] See tõdemus käis ühiskonna kohta laiemalt. Hästi korraldatud riigis ei olnud võimu peaülesanne käskida. Viimane eeldanuks, et bürokraatidel on suuremad teadmised kui ühiskonnal. Valdav pidi hoopis olema isetegevus või „vabavalitsemine“, nagu Päts seda nimetas.[41] Riik pidi olema nagu korrapäraselt, sundimata, omal jõul ja loomel kasvav aed. Kuid selle aia üle pidi valvama kärner, kes kasutab kääre ja toimetab juurimist, kui märkab väärnähteid.[42]

Ehkki Pätsile omistati 1930. aastate alguses eelkõige soovi luua kutsekodasid ja presidendiametit, olid tema riigikorralduslikud kavad hoopis laiahaardelisemad. Rahvast ennast tuli ümber kasvatada.[43] Et inimesed olid vabas riigis muutunud aatelagedaks, selle üle kaebasid toona paljud nimekad eestlased. Iseseisva Eesti argipäevainimesele pandi süüks isekust, lõbude jahtimist, üldist lamedust.[44] 1920. aastatel süvenes kujuteldav lahknevus riigi kangelaslike algusaegade ja nüri tänapäeva vahel, mida iseloomustas, nagu väideti, „tahtejõuetus ja lõtvus meie kõlblises elus, elutahtes endas“.[45] Ka Päts jõudis järeldusele, et Eesti rahvast, iseäranis noorsugu vaevab mingi hingetõbi. Miks mindi vabasurma, miks kujutas uuem kirjandus Eesti elu rõõmuta ja aadeteta? „Midagi peab meil haige olema,“ tõdes Kloostrimetsa peremees vabariigi kümnendal aastapäeval. „Selle haiguse tagasitõrjumiseks peame kõik võitlusesse astuma. Selle peame välja kiskuma.“[46] Aade on rahvale eluküsimus, sest ilma selleta on keel, maa ja kombed „rahvuskeha loomiseks ainult toorained“.[47] Vabadussõda oli andnud koondava, kuid nüüdseks nõrgeneva võnke. Rahvuskeha laguneb, arvas Päts, kelle asutuste-usu teine pool oli terav kaduvusetaju. Rahva kõvendamiseks tuli anda talle selline sotsiaalne korraldus, selline raam, mis kaitseb, kasvatab ja elustab. See ei olnud tühi sõna, pigem oli see omamoodi kreedo, kui Päts ütles 1937. aastal, et riik on rahva aatekuju.[48] Vaevalt võib leida paremat viisi väljendada tema arusaama demokraatiast. Tugev riik moodustub korrastatud rahvast. 1930. aastate alguses tähendas see, et suur töö on ees. Et haigest, hälbimisi arenevast rahvast saaks kaunis aatekuju, et isetegevust lämmatavast võimuaparaadist saaks tõeline rahvariik – et luua uusi asutusi, uusi vorme, selleks tuli mõndagi eest pühkida.

Ave Taavet 2021


.

  1.  Vt R. Diesel, Solidarismus: inimesesoo loomulik pääsetee. Eestistanud cand. jur. K. Päts. Tallinn, 1910, lk 11.

  2.  A. Butlerov, Käsiraamat. Kuidas mesilasi pidada. Professor A. M. Butlerowi järele vene keelest K. P. Jurjevis. Tartu, 1897, lk 18, 29.

  3.  Vt Riigivanem K. Pätsi kõne, Oma Maa, 02.10.1935, lk 2.

  4.  K. Päts annab pühaliku tõotuse. Uus Eesti, 25.04.1938, lk 3.

  5.  K. Päts, Kõik-Eesti [1908]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I. Koost. T. Karjahärm. Tartu, 1999, lk 260.

  6.  K. Päts, Riigikogu uues hoones. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 178.

  7.  Sealsamas.

  8.  [K. Päts], Meie ühistegevuse asutuste kongress. Peterburi Teataja, 11.07.1909, lk 1.

  9.  Sealsamas.

  10.  K. Päts, Kõik-Eesti, lk 261.

  11.  [K. Päts], Vabastamise saja-aastase mälestuspäeva lähenemise puhul. Peterburi Teataja, 23.05.1909, lk 1.

  12.  Vt nt [K. Päts], Eesti kultura keskkoha asutamine I. Peterburi Teataja, 10.01.1909, lk 1.

  13.  [K. Päts], Hariduse tee tasandamiseks. Peterburi Teataja, 04.11.1909, lk 1.

  14.  „On siis iga õerumine igas piiris soovimata nähtus? … Muidugi valib ju iga vool omale erisihid ja kulturaharud, kus ta oma jõudusi tahaks tarvitada. Ja selles on tingimata voolude vahel võistlust oodata. Kuid iseäralist hädaohtu ei peituks selles võistluses mitte.“ [K. Päts], Eesti kultura keskkoha asutamine II. Peterburi Teataja, 14.01.1909, lk 1.

  15.  K. Päts, Kõik-Eesti, lk 262.

  16.  Sealsamas (rõhutus ära jäetud).

  17.  K. Päts, Uus hääl kodumaa kooris [1901]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 20.

  18.  K. Päts, Kõik-Eesti, lk 260.

  19.  K. Päts, Meie seltsi-elu nõrk külg [1903]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 36 (rõhutus ära jäetud).

  20.  [K. Päts], Vallad alevikkude asutajatena. Peterburi Teataja, 16.09.1909, lk 1.

  21.  [K. Päts], Rohkem julget algatust. Peterburi Teataja, 22.07.1909, lk 1.

  22.  K. Päts, Tehnikum Tallinnasse [1911]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 400.

  23.  K. Päts, Meie „mittekodanlased“ [1909]. Sealsamas, lk 83.

  24.  Vt K. Päts, Käesolevate nähtuste selgituseks [1905]. Sealsamas, lk 61.

  25.  K. Päts, Kus elu, seal liikumist ja võitlust [1913]. Sealsamas, lk 410–411.

  26.  Vt K. Päts, Üldine valimisõigus [1905]. Sealsamas, lk 76.

  27.  K. Päts, Omavalitsusest [1905]. Sealsamas, lk 201.

  28.  Kui adutakse, et riigi ülesanne on üksikhuvide teostamine ja tasakaalu viimine, märkis von Stein, „siis tekib ka vajadus nende huvide iseloomu, ulatust ja nendega seotud tegelikke vajadusi silmas pidada mitte ainult üldiselt, vaid iga seadusandliku ja täitevakti puhul, millel [nende huvidega] kuidagi tegemist on“. L. von Stein, Die Verwaltungslehre. Erster Theil, Zweite Abtheilung. Die Selbstverwaltung und ihr Rechtssystem. Stuttgart, 1869, lk 110.

  29.  Nõnda kirjutas Päts ka põllumeeste keskasutuse või nõukogu kohta 1908. aastal, et selle roll on kaitsta valitsuse ees maamajanduse huve koos kohustusega teha seadusandlikule kogule ettepanekuid selle valdkonna kohta. K. Päts, Meie kogurahvalised asutused [1908]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 274. Vt ka K. Päts, Põllumeeste ühinemise päevaküsimused [1909]. Sealsamas, lk 285. Samuti kõneles Päts sundusliku elukutselise esinduse poolt: vt nt Põllumeeste elukutseline esitus. Maaliit, 24.04.1919, lk 2.

  30.  Vt [K. Päts], Talurahva esitus Balti kubermangude valitsustes, Peterburi Teataja, 14.10.1909, lk 1.

  31.  Eriti suure innuga tegi ta seda 1929. aastal üleriiklikul põllumeeste kongressil peetud kõnes, vt K. Päts, Riik ja seltskond. Rmt-s: Kuues Üleriikline Põllumeeste Kongress. Tallinn, 1929, lk 20–23.

  32.  K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest (kõne Riigikogus 20. märtsil 1928). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II. Koost. T. Karjahärm, H. Runnel. Tartu, 2001, lk 301.

  33.  Riigikogu protokollid, I koosseis, 5. istungjärk, nr 97, v 339–440.

  34.  K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest, lk 301.

  35.  K. Päts, Majanduse korraldamine ja sotsiaalsed põhimõtted (kõne Riigikogus 4. veebruaril 1930). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 323.

  36.  Sealsamas, lk 327.

  37.  Vt E. Laaman, Konstantin Päts, lk 169.

  38.  Konstantin Pätsi seletused Eesti riiklisest seisukorrast. Postimees, 09.09.1920, lk 1.

  39.  VI õigusteadlaste päevad Tallinnas, 1927. Rmt-s: Eesti õigusteadlaste päevad 1922–1940. Protokollid. Koost. J. Erne. Tallinn, 2008, lk 227.

  40.  K. Päts, Põhiseaduse muutmise aeg on kätte jõudnud (kõne Riigikogus 22. märtsil 1932). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 375.

  41.  K. Päts, Omavalitsuse mõttest [1933]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 392. 1919. aastal ütles Päts üleriigilisel põllutöökongressil: „Igas riigis on kaks valitsust kõrvuti: riigivalitsus ja vaba valitsus. Vaba valitsus on õiglases riigis see kuju, kus kodanikud vabal kokkuleppel riigivalitsemisest osa võtavad.“ Vt Üleriikline põllutöökongress. Tallinna Teataja, 12.11.1919, lk 2.

  42.  Valitsusele jäi võimalus vabavalitsemise kogusid laiali saata, kui need oma ülesannet ei täida. Vt Kutsehuvide esinduse korraldamine tööstur-kaupmeeskonnas. Päevaleht, 08.03.1923, lk 5. Sama õigus jäi valitsusele 1930. aastatel loodud kutsekodade üle.

  43.  Vt nt K. Päts, Omavalitsuse mõttest, lk 396.

  44.  Vt nt A. Anni, Meie ilmast ja meie ilmavaatest. Rmt-s: Mõtteid valmivast intelligentsist. Tartu, 1923, lk 43.

  45.  Kümme katsumisaastat. Rmt-s: Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist. Toim. A. Anni. Tartu, 1928, lk 6.

  46.  K. Päts, Iseseisvuse edasiehitamine ei lõpe. Rmt-s: Kümme esimest aastat: Eesti iseseisvuse 10-aastapäeva mälestusi ja nähteid. Tallinn, 1928, lk 8–10.

  47.  K. Päts, Mõni sõna rahvuse mõiste selgituseks. ERK, 1933, nr 3, lk 53.

  48.  K. Päts, Meie rahvas ja riik on kindlal alusel [1937]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 510.

loe edasi: