Uncategorized

Elureform

12 minuti lugemine

1935. aasta 12. märtsi pärastlõunal jõid Päts, Laidoner ja valitsuse liikmed Toompea lossis vapside likvideerimise aastapäeval vahuveini.[1] Ametlik joon oli rõhutada, et aastaga õnnestus riigis taastada rahulik meeleolu. Nõnda oli justkui saabunud aeg väljuda kaitseseisukorrast ja teha ruumi rahvaesindusele. Midagi sellist polnud aga kavas. Lavale astus hoopis propagandajuht Hans Oidermaa ja kuulutas: „Meie ei kavatse ära minna – oleme tulnud tööle ja senikauaks, kui tööd on.“[2] Sama oli rahvale teatatud juba mõned kuud pärast kaitseseisukorra kehtestamist. Propagandatalitus asutati 1934. aasta septembris ja tegi hakatust valgustamisega, mida peidab endas valitsuse lubatud „rahvuslik uuestisünd“.[3] Demokraatlikku korda taheti uuendada nõnda, et tulemus oleks „ilus ja tugev Eesti riik“.[4] Ehkki värske võim olevat „ajalooline oma suuna selguses“, jättis see üksjagu tõlgendamisruumi. Kuid see oli eelis. Esiteks oli keeruline otsustada, millal on Eesti küllalt ilus ja tugev, võimaks öelda: töö on tehtud. Tuli rajada rahvuslikku üksmeelt, kuid üksmeel ei valmi kunagi – „seda peab alatise hoole ja lakkamatu vaevaga looma ning alal hoidma,“ ütles Oidermaa.[5] Samuti sobisid üldised lööksõnad hästi ühiskonna kaasamiseks. Toompeale hakkasid saabuma delegatsioonid, kel oli mõtteid uuestisünni kohta ülearugi. 1920. aastatel oli Eestis tekkinud mitmesuguseid rahvuslikke ja tõuparanduslikke ühinguid.[6] Kuigi vaated lahknesid, oli ühisosaks see, et elupilt, nii nagu see vabas riigis silmadele avanes, täitis nende liikmeid enamjaolt ahastusega – koguni nii suurega, et nõuti elu enese reformimist.[7] Elureform (või elurevisjon, nagu seda vahel nimetati) oli kultuurilisest ahastusest sündinud elu eitamise eitus, rahvuslik jaatus, mille parimaks näiteks oli Oidermaa sõnul Konstantin Päts ise. Tema olevat seisnud surma ees, põlvili langemata.[8] Iga eestlane pidi saama sellise paindumatu iseloomu. Alles siis võis 1934. aasta 12. märtsil alustatud töö kuulutada lõppenuks. Alles siis, mitte enne, oli Eesti rahvas küps täielikuks demokraatiaks.

Esimeste hulgas tõttasid oma nõu ja abi riigile pakkuma nimede eestistajad. Seda isamaalist ettevõtmist oli katsutud käivitada juba iseseisvusaja hakul.[9] Eesti Rahvusluse Ühing oli 1920. aastate lõpul võtnud sihikule võõrapärased valla- ja tänavanimed. Johannes Aaviku vedamisel saadeti maakondadesse kirju kohanimedega, millest tulevat lahti saada. Isegi mugandatud kujul ei tohtivat endistest mõisnikest märki maha jääda. Nii paluti nimemuutmisele asuda ka näiteks Kalvi, Maidla ja Saku valda.[10] (Harju maavalitsusest vastati, et „Saku“ on küllalt eestipärane, millega ühing polnud nõus; käidi küsimas Tartu Ülikooli professorilt, kes pakkus, et nime taga peitus siiski mõisnik Sack.)[11] Pea kõik vallad teatasid, et ei taha nime muuta.[12] Kui ühing tegi ettepaneku vabaneda Tartus Küüni tänava nimest, laekus linnavolikogust sapine kiri, kus isehakanud reformijaid süüdistati eestlusega vehkimises, justkui oldaks terve rahvas.[13] 1934. aastal kõneldi Toompeal rahvuslaste-eestistajatega hoopis teist keelt. Peaministri asetäitja Einbund (kellest sai peagi Eenpalu) võttis delegatsiooni septembris vastu julgustavate sõnadega. Ka Päts ilmutas head tahet ja märkis, et „aksiooniks peaks end seltskond tööle rakendama“.[14] Mida tähendas „peaks“? See jäi esiotsa lahtiseks. Politseivalitsuse üldbüroo juhataja oletas, et kui inimesed nime vabatahtlikult ei muuda, „võib olla tekib tarvidus sundimiseks“.[15] Tallinna Harju prefekt ei pidanud seda otstarbekaks, kui soov oli tungida sügavasse massi. Ent just rahvamassi tungimine oli see, mida loodeti saavutada. Nõnda sai nimede eestistamine teedrajavaks. Hakkas kujunema kaasatõmbeaparaat: moodustati kesktoimkond Tallinnas, toimkonnad maakonnalinnades ja alamtoimkonnad valdades.[16] Viimastele tehti ülesandeks alustada „otsekohe kohtadel tööd massiliseks nimede eestistamiseks“.[17]

Grupp kodumajanduskoja liikmeid. Rahvusarhiiv.

Hankimaks ideid, kuidas anda eestlusele „konkreetne sisu kogu elus“, selline, mis virgutaks kaasatulemisele, korraldati 1934. aasta oktoobris suurem kultuuripoliitiline mõttevahetus. Kohal oli rida rahvuslikku vaimu edendavaid seltse ja tegelasi (Hans Kruus, Harri Moora, Edgar Kant, Friedebert Tuglas, Hans Madisson jt).[18] Harri Moora väitel oli edu võti kultuuri sihikindel suunamine. See kõlas hästi kokku Pätsi kavakindluse-rõhutamisega. Riigijuhi sõnul taheti terve ühiskond „kindla plaani järgi korda“ seada.[19] Vaevalt sai siis kultuurgi areneda isetahtsi. Rahvuslasi tõmbas see mõte nagu magnet.[20] Terendasid tundmata väljavaated. Kava tõotas juhtimist. See tähendas organit, „millel peab olema kaugelenägev silm, et üle näha kogu meie praegust kultuurilise arengu suunda, ja peab olema aju, intelligents, mis suudaks kogu arengut suunata ülesseatud tähiste poole“.[21] Tõepoolest, mis võis kultuuriintelligentsi tiivustada enam kui „kasvatusliku töö koordineerimine“? Rahvuslikes klubides oli ennegi tõstatatud mõte „kõlbelis-esteetilise järelvalveasutuse“ moodustamisest, mille ettepanekutega arvestaks riigivõim.[22] Seni polnud võim selliste ettepanekutega arvestanud. 1931. aastal oli riigijuhtidele läkitatud märgukiri, kus paluti kõlbelise lodevusega võitlemiseks moraalitsensuuri – asjata.[23] Nüüd oodati Einbundilt idee teostamist. Friido Toomus – kes ilmutas hiljem riigireformi kohta mitu raamatut – esitas omapärase, kuid riigipea mõtteid ainult veidi võimendava argumendi: järsk kontroll ei tähendavatki vabaduse kitsendamist, vaid hoopis rahvale vajaliku vaimuvabaduse loomist. Tulevat elustada põhimõte: „mitte kõik pole hää ja tarvilik mis on … ei või lasta elul minna, nagu ta enese hääksarvamuse järele läheb, vaid peab olema vaimu ning tahte kontroll, enne kõike kontrolli õigus kõige üle.“[24]

Mais viidi riigivanemale eelnõu, mis lubas teha sigimisvõimetuks „ebanormaalsete kalduvustega isikuid“

Et mitte kõik, mis sünnib, pole hää ja tarvilik, see oli ka kodumaise eugeenika kandev idee. Kultuuripoliitika nõupidamisel kurtis dr Hans Madisson, et kehtiv hoolekandeseadus soodustab „rahva bioloogiliselt kõige alaväärtuslikumat elementi“.[25] Tegu oli tõsise takistusega rahvuslikele ettevõtmistele, sest Madissoni väitel tingis just bioloogiline alaväärtuslikkus tööpõlgust. Kasvatusel olevat piirid: „avameelselt tuleb öelda, et on olemas liik inimesi, keda ei saa ühiskondlikule elule ja vaimsusele (mentaliteedile) viia mitte mingisuguste kasvatuslike abinõudega, isegi ihunuhtluse-vitsadega mitte nende mõistuse ja vaimu raske puudulikkuse tõttu.“[26] Väljakiskumise probleem püstitus korraga hoopis teravamal kujul. Kui oli inimesi, kelle hingest ei saagi halbu omadusi irrutada, mida siis nendega peale hakata? Tulnuks inimene ise parandamatu väärkasvuna ühiskonnast välja rookida? Tõuparandajad olid 1920. aastate keskpaigast koostanud omakäsi eelnõusid „alaväärtuslike isikute“ sunduslikuks steriliseerimiseks ja abiellujate tervise kontrollimiseks. Seaduse jõuga polnud riigivõim neid seni pühitsenud. Pärast 1934. aasta märtsipööret aga aega ei kaotatud. Mais viidi riigivanemale „Järeltuleva soo tõulise väärtuse kaitseseaduse“ eelnõu, mis lubas teha sigimisvõimetuks „ebanormaalsete kalduvustega isikuid“ (ja kui steriliseerimise või abordiga ei nõustutud, siis hoida neid „määramata aeg vanglas või paigutada määramatuks ajaks kinnistesse asutistesse või töömajadesse“).[27] Abinõud olid käredad, kuid mitte vastuvõetamatud. 1934. aasta sügisel asuski valitsus hoolekande seadust täiendama steriliseerimisvõimalusega.[28] Järgmise aasta alguses kogunenud II rahvusliku kasvatuse kongressil sai Madisson rahuoluga nentida: seisukohad, mis tundusid veel mõned aastad tagasi liiga radikaalsed, eriti rahvamassidele, on nüüd leidnud valitsuse poolehoiu. „Sellest näete, et ei aita üksi teaduslik ettevalmistus ja arusaamine asjast, vaid siin on ka midagi muud tarvis.“[29]

Isamaaliit oli nagu kõikjale ulatuv veoköis, mille otsa hoidis valitsus ja kust võis kinni võtta igaüks, kes tahtis anda oma jõu riigi teenistusse.

Kaarel Eenpalu sõnul pulbitsesid eestlastes „tõulised tungid“.[30] Ent kui kogu maa tõesti tungles suurte ülesannete kallal, miks oli siis seni libisetud loidusse? Juhid üksi said vähe ära teha. „On tingimata vaja, et uus ja parem kord saaks endale tugeva ja hästiorganiseeritud massilise kandja,“ ütles propagandapealik Oidermaa 1935. aasta kevadel. „Vaja on, et rahvas ise saaks kaasa tõmmata ning toetada seda uut ja paremat.“[31] Mõistagi ei saanud rahvas kaasa töötada vaenutsevates erakondades. Siseministri otsusega lõpetati seniste erakondade tegevus jäädavalt. Ellu kutsuti sootuks uut laadi liikumine, Isamaaliit, mis pidi koondama kõiki uue suunda pooldajaid. See oli nagu kõikjale ulatuv veoköis, mille otsa hoidis valitsus ja kust võis kinni võtta igaüks, kes tahtis anda oma jõu riigi teenistusse. Kohe pärast põhikirja kinnitamist veebruaris algas kibe osakondade asutamine üle maa, mitte ainult suuremates linnades, vaid ka Tarvastus, Lasval, Pajusil, Värskas, kümnetes ja kümnetes väikestes valdades. Oidermaa oli juba enne pööret avaldanud lootust, et peagi kõrvaldatakse poliitikast „tühipaljad sõnategijad, hoolimatud rahva petjad-demagoogid, ja muud poliitilise tegevuse parasiidid, ning võimaldatakse rahva seast tüsedatele, ausatele tegelastele esile kerkida“.[32] Ennekõike tegi ta panuse põllumeestele, kelles olevat hästi säilinud eestlase tõulised omadused. Neidki astus nüüd ette, nagu ka kooliõpetajaid ja teisi kohalikke seltskonnategelasi. Kõige kärmemalt panid riigiköiele käe külge aga vallaametnikud.[33] Koguneti rahva- või vallamajja, asutati kohalik osakond, valiti juhatus ja saadeti Tallinnasse tänutelegramm. „Kõrgeauline härra riigivanem Konstantin Päts … pakume Teile oma jõudu ja oskusi rakendamiseks kodumaa edaspidiseks arenguks paremusele,“ kõlas tüüpiline vormel.[34] Kuid millega pidid need rohked osakonnad õieti tegelema? Kuna ettevõtmise mõte oli kõrvaldada riigielust lahkhelid, siis vaevalt sobis hakata vaidlema poliitika üle. Selle asemel moodustati laulu- ja pasunakoore, korraldati teeõhtuid, näitemänge, spordivõistlusi. Paljud osakonnad korraldasid „rahvuspäeva“, kus orkestrihelidest saadetuna ja kaitseliitlaste-kodukaitsjate-koolilaste rividest ümbritsetuna kõneles hakatuseks kirikuõpetaja ja siis mõni valitsuse esindaja, selgitamaks uue korra paremusi ja loomaks meeleolu siin-seal järgnenud peoks.

eaa2111_001_0009848_00000_00002_f
Propagandajuht Hans Oidermaa. Rahvusarhiiv

Lõpuks polnudki tähtis, millega alustada – peaasi, et õnnestuks kihutada rahvasse koostöövaimu. Nagu tabavalt märgiti, oli tarvis kokku tuua kaks momenti: masside spontaanne liikumine ja juhendamine ülalt.[35] Nimede eestistamine nõudis mõlemat, kuid üldrahvaliku aktsioonina evis see siiski puudusi. Eelkõige polnud see küllalt tootlik. Otsiti ettevõtmist, mis oleks silmanähtavalt, aatekuju kasvatavalt rahvuslik töö. 1935. aasta varasuvel sähvataski Pätsile nägemus. Lõuna-Poolas Galiitsias puhkamas käies tegi ta väljasõidu mägedesse, kust avanes vaade küladena kokkusurutud kaunitele taludele: „majad kõik kui pildil“, ümberringi valgeis õites viljapuud, ei mingit risu ega kolu, „õued puhtaks pühitud, kõnni kui ballisaalis“.[36] Kui riigipea Eestisse naasis, riivasid tema silma siinsed majad oma lagunenud seinte ja katustega. Ta võttis valitsuses üles küsimuse, kuidas olukorda parandada.[37] Varemgi oli nõutud, et Eestis vaadataks kasustamise ja kaunistamine sihiga läbi viimnegi meeter maad. „Et meie kodumaa jõuaks selleni, tuleb tööle rakendada mitte üksikud ega sajad, vaid kogu Eesti rahvas.“[38] Nõnda saigi esimese tõuke 1930. aastate teise poole Eestile nii sihilt kui ka korralduselt kõige iseloomulikum aktsioon. Kodukaunistamine lükkas esile hoogtöö komitee kui juhtiva ja käivitava kehandi. Kuna algatus ei pidanudki tulema altpoolt, polnud selles midagi imelikku, et kõik sündis riikliku hierarhilisusega. Kodukaunistuse Hoogtöö Peakomitee asus looma ülemaalist vallakomiteede võrku.[39] Eenpalu sõnul oli vaja keskust, „kust läheksid välja ühised ilustamise juhtnöörid“.[40] Lilli ja puid ei tohtinud istutada suvaliselt, ilma kavata (üldse soovitati metsikult kasvavate puude asemel „koolitatud istutamismaterjali“). Aiandusameti juhataja leidis, et kuna maal valitseb „äärmine värvipimedus“, siis ei saa anda vabadust ka värvide valikul.[41] Seegi oli loomulik, sest tegu oli ennekõike kasvatusliku aktsiooniga.[42] „Ilutunde arendamine on ka suur sotsiaalne ülesanne,“ ütles Päts. „Ilu otsimine aitab palju kaasa, et muutuksime ise soojemaks ja rõõmsamaks.“[43]

Poolas puhates nägi Päts vaateid küladena kokkusurutud kaunitele taludele: „majad kõik kui pildil“, ümberringi valgeis õites viljapuud, ei mingit risu ega kolu, „õued puhtaks pühitud, kõnni kui ballisaalis“

Mõistagi ei arvatud, et eestlasel puudub ilutunne – see oli kõigest uinunud ja vajas „massilist äratust kodukaunistamise hoogtöös“.[44] Kohalike komiteede vedamisel asuti üldjuhul esimesena värvima valla- või koolimaja. Peeti istutamistalguid.[45] Suurim katsumus oli elanikkonna kaasamine. Kundas valiti selleks üsna sirgjooneline tee: majaomanikel paluti rahvamaja juurde koguneda ja labidad kaasa tuua.[46] Oodati, et igaüks võtab ette ka enda elamise. Peakomitee manitses valdu, et kõiki talunikke tuleb kutsuda üles koduümbruse kaunistamisele ja ilupuude istutamisele.[47] Loodi aianduse erikomisjon, mille ülesandeks oli „aianduspropaganda“.[48] Suuremat edu esimesel aastal siiski ei saavutatud. Ehkki kooliõpilasi aeti teede äärde puid istutama, keeldusid eramaade omanikud seda vahel lubamast.[49] Ise ei tahetud teha, kuid mõni pakkus, et naabri aias võiks küll üht-teist lammutada.[50] Üldise osavõtmatuse tõttu läks peakomitee juhatus 1936. aasta sügisel pealekäivamaks. Kohalikele komiteedele saadetud ringkirjas paluti läbi viia „tihe propaganda“: külastada majaomanikke ja anda vajalikke kodukaunistuslikke juhtnööre.[51] Aktsiooni haaret avardati. Kuna sihiks seati mitte pelgalt väline kord, vaid igasugune puhtus, siis jõuti järjega majade sisemusse: pühitagu tolm, valgendatagu köögid, korrastatagu sahvrid, magamisruumidest välja üleliigne koli.[52] Kodud pidid „näitama, et seal elavad kõrge kultuuriga ja vaimsete tarvetega inimesed“.[53] Kui see nii polnud, siis pidi eluase inimest kasvatama – puhtus toovat kodudesse töömeeleolu.[54] Eriti lapsed tuli ilu, puhtuse ja otstarbekusega kasvatada korra hoidjateks, mitte rikkujateks.[55]

Hetk Järvamaa päevadelt. Rahvusarhiiv.

Ülevalt tõugatuna muututi allpoolgi otsusekindlamaks. Korratute aedade omanikele anti käsk nende kaunistamiseks.[56] Kundas loodi puhtuskomiteed, mis inspekteerisid elamute ümbrust.[57] Koolijuhatajad käisid läbi õpilaste kodud ja võtsid vanematelt lubaduse, et nad kaunistamise alal midagi korda saadavad.[58] Õpilastelt endilt nõuti puhtust ja juhendati, kuidas lillede ja laualippudega „oma kodud helgeks ja armsaks muuta“.[59] Uute meetmetega jõuti mõnel pool nii kaugele, et saadi teatada: vald on sajaprotsendiliselt kodukaunistatud. Teisal jäi tulemustest vajaka. Hakati arutama küsimuse üle, kas kaunistamine tuleks teha sunduslikuks. Paljud vallavalitsused avaldasid mõttele poolehoidu, mõned arvasid teisiti, muist leidsid, et igale talule olgu kohustuslikud aed ja ilupuud.[60] Samasugune arvamuste lahknemine sunni kohta tuli esile teisteski valdkondades: perekonnapoliitika, noorte organiseerimise, nimede eestistamise alal. Palju sõltus sellest, kelle kätte oli sattunud võim. Nimede Eestistamise Keskbürood juhtis kindral Jaan Soots, valitsuse määratud Tallinna linnapea. Tema teatas alluvatele, et igaüks, kellel on võõrapärane nimi, esitagu kuu aja jooksul muutmisavaldus.[61] Erinevat toimimist võiks tõlgitseda nõnda, et erinesid inimesed – mõned juhtusid olema autoritaarsema karakteriga. Kuid elureform kallutas loomuldasa autoritaarsusse: kui eesmärk oli muuta eestlaste iseloomu ja mõtteviisi, siis polnudki sund päris sund, pigem kasvatus, sest õige, rahvusliku mõtteviisiga inimene oleks teinud vabatahtlikult, mida tarvis. [62] Mis oli õigupoolest halba selles, kui inimene sunniti puhtasse ja kaunisse kodusse, kus tema vaim sai selliseks, et tahteeitusest sai jaatus? Tagasiulatuvale demokraatiale vastas tagasiulatuv vabadus. Pealegi, nagu ütles Eenpalu, „kui rahvas tahab korda saata midagi vägevat, peab ta laskma ennast juhtida. Teiselt poolt rahvas ja seltskond on kohustatud tegema kaasa kõik, mis on vajaline ühiste ülesannete saavutamiseks.“[63]

Kui kõik muutsid nime, kaunistasid kodu, töötasid kaasa, siis oli iga erand jonn, trots, lausa väljakutse.

Kodukaunistamise aktsioon tõi ilmekalt esile nähtuse, mida võiks nimetada esteetiliseks sunduseks. Kõneldakse enamuse rõhumisest vähemusele, samuti kollektiivi survest üksikule. Esteetiline sundus kasvab aga välja tervikpildi kujutelmast: mida ilusam on tervik, seda suurema jõuga surub üldine ilu häbiplekkidele, sest seda suurema ilu nurjavad tõrksad ebakõlad. Kui vaadata mäelt ja imetleda kodumaad, siis võib üksainus risune maja kõik rikkuda. „Me kõik soovime, et tulevas Eestis ei oleks ainustki inimelamut, mis ei oleks varustatud viljapuuaiaga, piiratud ilupuudega ning põõsastega ja kaunistatud lilledega,“ ütles haridusminister Nikolai Kann. „Alles siis võime öelda: „Ilus oled, isamaa!““[64] Mida nägusamaks sai maa, seda enam teravnesid silmad koledusele, tarbetusele, arusaamatule. Kui kõik muutsid nime, kaunistasid kodu, töötasid kaasa, siis oli iga erand jonn, trots, lausa väljakutse. See ei tähendanud konformistliku ühelaadsuse nõuet. Vastupidi, ergutati vahetut eneseväljendust. („Mõttetu ja sisutu kopeerimine on lubamatu.“)[65] Ent tulemus pidi olema kavakindlalt kaunis Eesti, muidu oli keegi teelt eksinud.[66] Seega ei vastandunud tooniandvates mõtteavaldustes sugugi kollektiiv ja indiviid. Neid tajuti teineteist võimendava paarina. Pätsi meelest oli ilusaim ühiskond, kus valitseb, nagu looduseski, värvideküllus. Kõik loomupärased eriomadused, kõik värvid pidid sulanduma üheks kiireks. Täiuslik aatekuju ei väljendunud mitte sõnades, vaid vaatepildis, mis näitab, et pole „tallaaluse täitki maad, mida inimene pole oma tahtmise järele määranud“.[67] Seega oli iga kaunistamatus märk aatelise tahte puudumisest – tõend elureformi lõpetamatusest.

Kavakindlalt kaunis Eesti

.

  1.  Riigivanema päevaraamat. RA, ERA.31.5.499, l 10.

  2.  Isamaaliit rahva organiseerimistööl. Sakala, 29.11.1935, lk 1.

  3.  Valitsuse rahvuspoliitika tähised. Vaba Maa, 19.09.1934, lk 4.

  4.  Ministriabi H. Kuke raadiokõne. Päevaleht, 14.12.1934, lk 3.

  5.  Hans Oidermaa kõne raadios. Maaleht, 11.03.1935, lk 4.

  6. Eugeenikaliikumise kohta Eestis 1920. aastatel vt: K. Kalling, Eestlase kvaliteet sõjaeelses vabariigis. Vikerkaar, 2020, nr 9, lk 88.

  7.  Elureformi mõiste levis Eestis juba 1920. aastatel, vt nt: J. Vilms, Kas elureform või väljasuremine? Tartu, 1925; J. Vilms, Lõbukultuurist, Tartu, 1924. See seostus tihedalt karskuseaatega. Karl Einbund, kes elureformi loosungi 1935. aastal nähtavasti taas lansseeris, oli sajandi esimestel kümnenditel kuulunud agaramate karskustegelaste hulka. Eriti sel ajal oli „karskusel“ märksa avaram kultuurireformi tähendus kui alkoholist hoidumise propageerimine.

  8.  Rahuliku aja õnnistus. Sakala, 11.11. 1935, lk 5.

  9.  Vt Eestlasele eesti nimi. Tartu, 1921.

  10.  Võõrapärased vallanimed Virumaal. Postimees, 30.04.1930, lk 6; Harju valdadele eesti nimed. Postimees, 05.07.1930, lk 6.

  11.  Eesti Rahvusluse Ühingu koosoleku protokoll, 09.12.1931. RA, ERA.3185.1.3, l 9.

  12.  Vt nt: Viljandi vallad ei poolda nimede muutmist. Postimees, 01.05.1930, lk 6.

  13.  Lui Oleski kiri Eesti Rahvusluse Ühingule. RA, EAA.2275.1.21, l 2.

  14.  Tulemas laiaulatuslik aktsioon nimede eestistamiseks. Päevaleht, 19.09.1934, lk 1.

  15.  Saagem eestlasiks! Uudisleht, 23.09. 1934, lk 5.

  16.  Rünnak võõrapärastele nimedele. Vaba Maa, 27.10.1934, lk 4.

  17.  Nimede eestistamise toimkonnad valdades. Sakala, 28.11.1934, lk 5.

  18.  Kultuurkogu rahvuspoliitika juhtimiseks. Järva Teataja, 10.10.1934, lk 2.

  19.  Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 1.

  20.  Rahvuslase mõistet on siin kasutatud laias tähenduses, hõlmamaks kõiki, kes kutsusid üles rahvusliku kultuuri edendamisele ja rahvustunde ergutamisele. On kõnekas tõsiasi, et pea eranditult nõuti kavakindlat kultuuri. Ka 1930. aastal asutatud Eesti Kultuuri Sõprade Koondis (kuhu kuulusid Kaarel Parts, Johan Kõpp, Jüri Uluots, Peeter Tarvel, Harri Moora, Oskar Loorits, Friedebert Tuglas jt) nimetas põhihädana, et Eestis „puudub kindlam rahvuslik kultuur-programm“, samuti polevat ühiseid kultuuriideaale (Eesti Kultuuri Sõprade koondis. Päevaleht, 29.11.1930, lk 8).

  21.  M. Meiusi, Kultuurelu juhtimise probleem. ERK, 1935, nr 2, lk 33, 35.

  22.  H. Moora, Ülesandeid meie kultuuripõllul [1933]. Rmt-s: H. Moora, Meie rahvuskultuuri küsimusi. Tartu, 2002, lk 134.

  23.  Moraalitsensuur kirjandusele! Postimees, 10.05.1931, lk 2; Moraalitsensuuri ei tule. Päevaleht, 08.07.1931, lk 3. Moraale on sama palju kui ühiskondlikke rühmitusi, kommenteeris Gustav Suits toona kriitiliselt: G. Suits, Kirjandusest ja moraalist. Postimees, 23.05.1931, lk 1.

  24.  F. Toomus, Ajakirjanduse kontrollist. ERK, 1934, nr 1, lk 9, 12. Algust tegi riik Kultuurinõukogu asutamisega, mille üks esimesi otsuseid oli taotleda alaväärtusliku kirjanduse maksustamist: Alaväärtuslik kirjandus maksustatakse. Postimees, 14.04.1935, lk 1.

  25.  Kultuurkogu rahvuspoliitika juhtimiseks, lk 2. Vt ka: „Meie ühiskondlik elukorraldus soodustab mitmeti alaväärtuslikuma elemendi kiiremat sigimist … Kõik, mis on elujõuetu, saamatu ja vigane, leiab esmajärjekorras abi ja toetust ja ikka humaansuse nimel.“ H. Madissoon, Tõutervishoid ja rahva tulevik. Tartu, 1935, lk 77.

  26.  H. Madissoon, Pärivus ja kasvatus. Tartu, 1935, lk 12, 20.

  27.  Käredad abinõud rahva tõuliseks tervendamiseks. Postimees, 01.05.1934, lk 5.

  28.  Hoolekande seadus muutmisele. Sakala, 23.11.1934, lk 1.

  29.  Eesti rahva tulevik. II rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Tartu, 1935, lk 78–79.

  30.  Meie aated ei ole pilvede taga… Sakala, 06.11.1935, lk 2.

  31.  Hans Oidermaa kõne raadios. Maaleht, 11.03.1935, lk 4.

  32.  H. Oidermann, Rahva iseloom ja rahva saatus. Rmt-s: 10 aastat. Viljandi põllumeeste album, 1920–1930. Viljandi, 1930, lk 77.

  33.  Petserimaal Rootovas algas rahva kaasamine koguni nõnda, et osakonna asutasid vallavanem, tema kolm abi, vallasekretär ja kolm valla kantselei töötajat. Vt Asutatakse isamaaliidu osakondi. Kaja, 02.04.1935, lk 6.

  34.  Vt Isamaaliidu tegevus areneb. Sakala, 05.04.1935, lk 3.

  35.  Edu võis loota siis, „kui rahvas omalt poolt arendab sisemist hoogsust ja kui samaaegselt ka valitsus ja juhtiv võim omalt poolt sellele rahva sisemisele tungile teed tasandavad ja selle arengut kõigiti soodustavad“. Rahvustunne ja poliitika. Vaba Sõna, 24.09.1934, lk 3.

  36.  Riigivanem toetab kodukaunistamist. Postimees, 25.04.1936, lk 2; Riigivanem K. Päts Poola põllumehi külastamas. Kaja, 05.06.1935, lk 6.

  37.  Riigihoidja K. Pätsi kõne. Uus Eesti, 12.04.1938, lk 5.

  38.  A. Puidu, Saagu Eesti eestlase tõeliseks koduks. ERK, 1935, nr 2, lk 36.

  39.  Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee juhtnöörid vallakomiteede moodustamiseks, 29.04.1936. RA, ERA.1093.2.17, 58.

  40.  Ettevalmistamisel kodukaunistamise ühisaktsioon. Postimees, 26.03.1936, lk 5. Peakomitee ilmutaski juhendid värvimiseks ja puude-põõsaste istutamiseks, vt: Üldjuhendeid puude ja põõsaste istutamiseks. Tallinn, 1936; Hoonete välisvärvimine. Tallinn, 1936.

  41.  Ettevalmistamisel kodukaunistamise ühisaktsioon, lk 5.

  42.  Seda rõhutas ka Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus, mis seadis eesmärgiks „sisemiselt veendunud kodukaunistamise eestvõitlejate ja tegelaste [kasvatamise] kõigis meie kodumaa nurkades“. ÜENÜ Keskjuhatuse esimees Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomiteele. RA, ERA.847.1.100, l 2.

  43.  Riigivanem toetab kodukaunistamist, lk 6.

  44.  E. Mikkelsaar, Koduümbruse mõju lapse kujunemisele. Tartu, 1937, lk 10.

  45.  Oli ka ebatavalisemaid mõtteid: Rõuges tõmmati linnamäele elektrijuhtmed ja „korraldati elektritulestik“. Rõuge vallavalitsuse aruanne Kodukaunistamise Hoogtöö Võru maakomiteele, 06.10.1936. RA, ERA.2633.1.438, l 194.

  46.  Kunda alevi kiri majaomanikkude seltsi juhatusele. RA, ERA.2008.1.329, l 36.

  47.  Juhtnöörid vallakomiteede moodustamiseks. RA, ERA.1093.2.17, l 58.

  48.  Aianduse arendamine üheks kodukaunistamise hoogtöö ülesandeks. Uus Eesti, 02.06.1936, lk 1.

  49.  Kodukaunistamise Hoogtöö Pärnu Maakomitee 5. aprilli 1937 koosoleku protokoll. RA, ERA.1097.1.2761, l 3.

  50.  Gustaw Pragi palve Võru Maavalitsusele, 02.06.1936. RA, ERA.2633.1.438, l 71.

  51.  Kodukaunistamise hoogtöö peakomitee juhatuse ringkiri kohalikele komiteedele, 16.10.1936. RA, ERA.2421.1.283, l 32.

  52.  „Puhtus ja kord – kodukaunistamise alused.“ Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee juhatuse ringkiri kohalikele komiteedele. RA, ERA.2421.1.283, l 48.

  53.  K. Hinno, E. Lepp, A. Prima, Maakodu ümbrus kaunimaks. Tallinn, 1937, lk 6.

  54.  Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee Juhatuse ringkiri, 20.05.1937. RA, ERA.2008.1.329, l 19. „Kui meie istutame lilli aeda, siis istutame lilli ka oma siseilma,“ ütles kasvatusteadlane ja sordiaretaja Aleksander Kurvits noortele julgustuseks: Teise maanoorte kongressi protokoll, 17.–18.08.1935. RA, ERA1112.1.195, l 19.

  55.  A. Remmel, Kuidas kasvatada lastes ilutunnet? Tartu, 1938, lk 9. Teisisõnu oli iga üksikkodu ilu pelgalt abinõu, et anda elanikele „jõudu ning tahet eluvõitluseks ja kõrgemate eesmärkide taotlemiseks“, vt A. Remmel, Otstarbekohane ja ilus kodu. Tartu, 1932, lk 8.

  56.  Käru kodukaunistamise vallakomitee juhatuse ringkiri alakomiteedele, 16.10.1936. RA, ERA.2421.1.283, l 30–31; Võõpsu alevivalitsus Võrumaa Komiteele, 12.06.1937. RA, ERA.2633.1.438, l 413. Mõistagi ei toimunud kaunistamine kõikjal käsukorras – kaugel sellest. Samuti polnud see aktsioon rahva seas ebapopulaarne. Seda kinnitavad muu seas Poliitilise Politsei assistentide raportid.

  57.  Kodukaunistamise ja -korrastuse tööde aruanne Kunda alevis. RA, ERA.2008.1.329, l 44.

  58.  Vt nt Vana-Nursi algkooli juhataja A. Aidla kiri Võru Maakoolivalitsusele. RA, ERA.2633.1.438, l 359.

  59.  Võru linna algkooli juhataja A. Petersoo kiri Võru Maakoolivalitsusele. RA, ERA.2633.1.438, l 416–417.

  60.  Kodukaunistamine sunduslikuks? Päevaleht, 06.10.1938, lk 4.

  61.  Tallinna linnateenijaile eesti nimed. Kaja, 23.01.1935, lk 3. Siseministeerium kutsus kindrali siiski vaikselt korrale: O. Angelus, Im estnischen Innenministerium. Baltische Hefte, 1972, kd 18, lk 202.

  62.  „Nn. „vaateid“, „põhimõtteid“ ja „isikuvabadust“ võib täie õigusega sunniviisil korrigeerida, kui see sünnib kõrgemalt seisukohalt lähtudes praeguses seisukorras,“ kirjutas Friido Toomus. „Autoriteet mõjub kindlamini ja tagajärjekamalt kui igasugused selgitamiskatsed, sest neile leiduvad ka oma vastuväited – vahest üsna silmapaistvad ja veenvad nendele, kes mõtlemises on lähtunud väärast algusest.“ F. Toomus, Elurõõmutusest ja sigimishirmust. ERK, 1934, nr 9/10, lk 167.

  63.  Rahvuspäev ja raamatu-aasta pidustused Rõuges ja Võrus. Päevaleht, 28.10.1935, lk 5.

  64.  N. Kann, Kooli tänapäeva ülesandeid. Eesti Kool, 1935, nr 3, lk 94.

  65.  Maakodu kaunistamise üldisi aluseid. RA, ERA.2636.1.6, l 46. Neid aluseid töötas välja Kodumajanduskoda. 1939. aastal tuli abijõuks Berliini Ülikooli aiandusarhitekti diplomiga lõpetanud Andres Põllusaar, kes suundus aianduse arhitekti kohale riigiparkide valitsuses, vt: Andres Põllusaar 60-a. Teataja, 29.03.1969, lk 6.

  66.  Nagu kirjutati, oli vaja „ühtlast ja omapärast üldilmet“. V. Kiisler, Vajame kavakindlamat kodukaunistamistööd. Aed, 1938, nr 10, lk 285.

  67.  Üleriiklik põllumajanduse ja metsanduse-tegelaste kokkutulek. Päevaleht, 27.01.1936, lk 2.

loe edasi: