Uncategorized

Hammustamise tund

11 minuti lugemine

Maa viimseni omastamise paleus teostus 1930. aastate teisel poolel eeskujuliku täielikkusega Kadriorus. Konstantin Pätsi ja tema venna juhtimisel ilmus soise pinna, lahtiste kraavide ja kõdunenud puujümikatega padriku asemele suure iluväljakuga kultuurpark, mida ehtisid Lasnamäe jalamini muru- ja lillevaibad.[1] Nagu Kloostrimetsas, liuglesid siingi tiigis luiged. Riigipea soovil võeti ette sambla hävitamise katseid. Lasnamäepoolses servas kuivendati pinnast ja saeti pehkinud oksi. Päts oli andnud kindla juhtnööri: juurde istutada võib, maha võtta mitte (tehti nii, et tervemad ja ilusamad puud siirati mujale).[2] Parki taheti tuua loomaaeda kodumaa loomadega, kuid mõte jäi katki.[3] Kohalike veetaimede ilust andsid aga tunnistust võhumõõgad, hundinuiad, kalmused. Isegi metsviinamarju pandi maha.[4] Lossitagune ala muudeti riigipea eraaiaks. Vana veekogu aeti kinni ja asendati nelja tiigiga, mille ümber paigutati ridamisi pisikesi elupuuistikuid. Seitsme purskkaevuga lossiaed kirendas peagi lilledest. Mööda terrassikujulist treppi pääses siit värskelt valminud haldushoonesse. Presidendi eluruumid olid Kadrioru lossi teisel korrusel. Tööleminekuks laskus ta alla, kõndis pikkamisi taimi nautides läbi aia, sisenes talle määratud uksest haldushoonesse ja tõusis teisele korrusele, kus asus presidendi kabinet.[5] See oli koht, kus pidid sündima „tähtsad aktid riigivalitsemise alal“, nagu Päts nurgakivi panemisel ütles.[6] Poolteist aastakümmet varem oli ta riigivalitsejate silme ette seadnud kaks sümbolit: ohaka ja viinamarjakobara. Juhtide tegevusest sõltus, kummaga maa täitub.[7] Nüüd oli Kadriorus peremees, kel jätkus tahtmist, et tervest Eestist saaks õitsev viinapuuaed.

Mahukat haldushoonet hakati ehitama 1937. aastal, kui tekkis vajadus põhiseaduses avara võimuga varustatud presidendi töö- ja kantseleiruumide järele. Majas oli ka koosolekusaal valitsusele. Tähendas see, et valitsuski polnud muud kui riigipea kantselei?[8] Uue põhiseaduse tegemisel kõlas hääli, mis väitsid, et nii ei tohiks olla – presidendil ei tohtivat olla õigust valitsust omatahtsi laiali saata ja uuega asendada. Sel juhul oleks tema võim pea täienisti kammitsemata. Muidugi, parajasti valitseval riigipeal, Konstantin Pätsil olevat selline iseloom, mida ei peagi piirama, kuid presidendiamet olevat ikkagi asutus, avatud tulevikus teistelegi inimestele.[9] Nõnda peeti justkui ilmseks, et presidendiks valitakse Päts. Ja miks ei võinudki seda eeldada? Kui valitsemise õigus kuulub inimesele, kes vormib ühiskonna jõuavaldused kõige viljamaks tervikuks – nagu Päts ise väitis –, sai siis keegi teine tulla kõne allagi? Kõigest neli aastat ainuvõimu ja juba olidki enamjaolt kõrvaldatud väärnähted, mis noores riigis „teadmatuses ja vilumatuses“ põhjustati. Tööpuudus oli kadunud. Tühjadele heinamaadele olid tunginud tööstused. Viljatud alad, millele enne olevat vaadatud kui looduse rüvetusele, andsid „kümnete tuhandete tonnidena põletisainet“. Eestil oli oma bensiin, määrdeõli, isegi rauda otsiti maapõuest. Elektriliinid olid teinud taludes õhtud valgeks. Vaim ise oli ära valgustatud – tõrksad, uuendusi pelgavad massid olid ümber pööratud. „Elu on uue kuju võtnud. Rahvas on täis tööhoogu ja tahtmist.“[10]

Neli toimekat, puhkuseta aastat olevat Pätsi väsitanud. Ei ihaldavat ta presidendiametit, möödunud kohustused olevat olnud küllalt rasked.[11] Ja ometi oli presidendiks saamise päev talle enda sõnul elu ilusaim ja rõõmsaim. Mitte tema isiku austamise pärast, vastupidi – valminud olevat tema elutöö, mis seisis üksikut inimest ületavate asutuste rajamises. Uue põhiseadusega olevat demokraatlik kord nii hästi tasakaalu seatud, et presidendil ei tarvitsegi võimu näidata, üksnes asutusi toetada, aitamaks neid „leplikus meeles [täita] ülesandeid, mis neile pandud“.[12] Just see oli roll, mis Pätsile tema enda meelest sobis. Oli ta ju noorest peale harjunud otsustama ühiskonnailmingute väärtuse üle. Nüüd pidi valvama, et noortesse asutustesse ei satuks voolusid, mis ei peegelda rahva tegelikke huvisid. „Erakonnad peavad meil tulema,“ tõdes riigihoidja, „aga nad ei tohi mitte olla kunstlikult keldris kasvatatud taimed, mis ei suuda täita oma ülesandeid.“[13] Napilt enne seda, kui parlament kokku tuli, pani Päts dekreediga maksma mitu sama iseloomuga seadust: kõik lubasid vabadusi, kuid riputasid nende kohale üldiselt sõnastatud erandid. Ajakirjandus on vaba, ent keelati artiklid, mis „on ässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega“, koosolekutel ei tohtinud teha avaldusi, mis „kahjustavad ühiselulise solidariteedi või rahva ühtluse kujunemist“, ühingud ja liidud pidid tegutsema „vaba algatuse alusel“, kuid „arenema riiklikus vaimus“.[14] Järelevalve jäeti valitsusele ja politseile. Selline oligi nüüdsest põhiseaduse tähe all tegutseva korra tuum. Olid õigused ja vabadused, olid otsekui demokraatlikud asutused, kuid kõike tempis presidentaalne kontroll kõige üle. Igaühe kohta käis see, mida Päts oli paar aastat varem öelnud ajakirjanikele: „mina tsensuuri sisse ei sea, te ise olete oma tsensor … niipea, kui te riigi kahjuks midagi teete, siis leian mina seaduses abinõusid, et teie seda kahetsete“.[15] Kuna abinõud olid seaduses, ei saanud kurta, et ei maksa legaliteet. Seaduse vormi täitis aga suvaotsus selle kohta, mis sobib ja mis mitte.

President Päts allkirjastab 1938. aasta põhiseaduse

Korralekutsumine, kaunistamine ja maa harimine sulasid tükati ühte. 1934. aastal riigi etteotsa asunud valitsuse programmis oli võitlus tööpuudusega. Varasemat poliitikat taheti põhjalikult muuta, kuna see olevat tinginud pikaajalist töötust ja soosinud libatöötute abistamist. Et „tööbörsidelt kõrvaldada kõik juhuslik ja tööd mittetahtev element“, tehti töö vastuvõtmine kohustuslikuks.[16] Päevakorrale kerkis sunduslike töölaagrite mõte.[17] Ehkki teostus viibis, hakkas tasapisi laienema inimeste ring, kellele laagrit peeti sobivaks kohaks. Nimekirja lisandusid kerjused, kodutud, ühiskonda koormavad alkohoolikud, rongaisad, maksuvõlglased.[18] Tallinna-Harju prefekt kurtis, et joodikud ja muud „pätid“ olid hakanud üha enam „välisturiste tülitama, norides neilt armuandeid, pakkudes neile lilli müüa või lihtsalt tolknedes turistide silmade ees“.[19] Sotsiaalministeerium palus kohalikel omavalitsustel anda ülevaade laagrikandidaatidest. Mõnel vallal neid pakkuda polnud, mõnes saadi kokku üle neljakümne.[20] 1938. aasta suvel avaski viimaks Harkus uksed esimene sunnitöölaager. Rahva seas oli sel suur poolehoid.[21] Prefektid olid tööpõlgurite otsimisel aga esiotsa mõõdukad.[22] Esimesel aastal saadeti töölaagrisse vaid mõnikümmend meest, kes pandi vangla kõrval puid langetama ja kände juurima (nii mõnigi tuli tervise tõttu tagasi saata, kuna selgus, et arstlik läbivaatus oli nad liiga rutakalt tunnistanud töövõimeliseks).[23] See oli mõeldud katselise algusena. Ajakirjanikule torkas silma, et Harku ruumid võimaldasid „vastu võtta märksa rohkem hoolealuseid“. Olevatki tõenäoline, et nende arv kasvab. „Leidub ju meie suuremais linnades ja isegi maal küllalt sellist elementi, kes ei tee midagi positiivset.“[24] 1939. aasta juunis oli Harkus sunnitööl juba üle saja inimese. Tööviljadki olid näha: kraavitatud, torutatud ja juuritud oli seitsekümmend hektarit uudispõldu, täis kaeru, otri, kartuleid, põlluheina. Ka aed oli jõutud rajada. Laagrit inspekteerinud peaminister Eenpalule ja tema saatjaskonnale jäi mulje, et see oli „üks eeskujulikumalt korraldatud ettevõtetest Tallinna lähimas ümbruskonnas“.[25]

Eesti ettevõtete reklaamüritus.
Mis siis, et ajakirjanduses ei kajastatud parlamendis tehtud kriitikat ega lubatud parlamendiliikmetel kõneleda koosolekutel?

Jah, ilus, säravalt ilus oli Eesti oma kahekümnendal sünnipäeval, „nagu mehelemineku-aastates noor neiu“ – kui laenata sõnu, mida pälvis Kadrioru uuenenud aed. Kuid raske oli hingata selles ilusas riigis. Vähemalt arvasid nii opositsioonijuhid, kes viimaks parlamendis sõna said. Oli tekkinud luuramise, hirmu, orjameelsuse õhkkond, kurtis Oskar Köster 1939. aasta kevadel. Ta tõi näite külamehest maal, kes polevat söandanud temaga kõnelda mujal kui aias, eemal pealekaebajatest. „Juba see, et paralüseeritakse inimese isetegevuse võimalus, et võetakse inimeselt vaba enesetegevuse õhk, … näitab …, et meie niisuguses sumbunud õhkkonnas edasi minna ei või,“ ütles Ants Piip.[26] Põhiseadusega polevat sündinud mingit sügavat muutust. Jaan Tõnissoni väitel oli põhiseadusliku fassaadi taga maksma pandud „täielik tsentralistlik käsutamine“. Surve tugevnes, mitte ei nõrgenenud. Telefoniõigus, kirjasaladuse kadumine, vangistamised, väljasaatmised, kodanike taltsutamine – see kõik olevat ettevalmistus ühe inimese ainuvõimule. Iseseisvat riiki suutvat aga kanda ainult vaba, elurõõmus, loomejõuline, isetegevuse innuga rahvas.[27] Eenpalu sõnul jätsid sellised hüsteerilised väljaastumised ta külmaks. Ta küsis retooriliselt, kas elu oli tõesti parem, kui käis üks suur „kompromissitamine“? Uue korra all tehtavat rahulikult tööd. Ja tulemused polevat sugugi halvad. Mis siis, et ajakirjanduses ei kajastatud parlamendis tehtud kriitikat ega lubatud parlamendiliikmetel kõneleda koosolekutel? „Kui oma perekonnas tülitsetakse, siis ei taha seda keegi, et see laia ilma asi oleks. Ja kui seadusandlikus kojas tülitsetakse, siis ei tarvitse see ka laia ilma asi olla.“ Vabadus polevatki iseseisev eesmärk, vaid kõigest vahend üldsuse teenistuses. „Meil on tööd ja tegevust küllalt meie elu kohendamiseks, ilma et tarvis oleks laskuda poliitilise võitluse alustele.“[28]

Pätski ei võtnud opositsioonääre tõsiselt. Pigem tundis ta meelepaha, et parlamenti pürgijate hulgas oli „distsiplineerimata inimesi“, kes julgesid töötada vastu sellele suurele tahtele, mis olevat koondunud ainsa lubatud poliitilise liikumise taha.[29] Poliitilise Politsei teated ei kinnitanud, et võimukriitikal oleks rahva seas rohkelt kõlapinda. Vaimset tardumist tajusid aga teisedki. Harri Moora, kes oli uut korda tervitanud suurte lootustega, pidi möönma, et rahvustervik oli jäänud saavutamata. Eriti valusalt lõikas see temasse 1939. aasta sügisel, baaside lepingu sõlmimise ajal, mil väline vapustus olla viimaks paljastanud suurte sõnade sisutuse. Tummaks harjunud inimesed olevat vaadanud jahmunult ja nõutult ümber. „Polnud märgata mingit lähenemist üksteisele. Meie mõtted rändasid abitult otsiskledes ja kobades pigem laiali. Ei kuuldud ühtki sooja, ühendavat ja enesetunnet tõstvat sõna.“[30] 1930. aastate keskpaigast alates oli pingestuv rahvusvaheline olukord hoidnud Eestis rahva meeli ärevil hoopis enam kui sisepoliitika.[31] Riigipea isik oli olnud rahustav tugipunkt. Kas võidi asuda külvama, kas sai olla kindel, et lõigatakse ja vaev saab tasutud? Piisas manada silme ette presidendi kuju, et veenduda: peremees on valvel, võib rahulikult jätkata tööd.[32] Päts ise oli mitmel puhul maininud, et tema ohu ees ei vangu. Ta oli tõotanud näidata hunditurja igaühele, kes tahab kiskuda Eestilt iseseisvust.[33] Kõik rebased pidid viinapuuaiast eemale hoidma, kuni tema seda valvab. „Minu silmad on kogu aeg lahti, mina näen ja kuulen kõik, mina tean, kuhu tahetakse minna ja mida tahetakse teha.“[34] Iga kiitev sõna, mis oli öeldud presidendi iseloomu ja mõistuse kohta, teisenes nüüd lootuseks, et tema teab, kuidas maru käest pääseda. Küllap tänasid 1940. aastal paljud autokraatia arvustajadki saatust, et sel raskel ajal paistis Eestit olevat õnnistatud otsekui sündinud peremehega.

„Kui pea on läinud, mis siis juuste pärast nutta,“ olevat president vene keeles vastanud.

Ometi, kui viimaks tuli rebane, tuli hammustamise tund, siis pehme ja leplik oli kaitsja hunt tema vastas. Ehkki Oru lossi kohal tiirutas sel päeval Vene pommituslennuk, tabas Nõukogude Liidu ultimaatum Pätsi nähtavasti ootamatult.[35] „Nüüd on läbi! Venelased tulevad sisse,“ olevat ta öelnud Tallinnasse jõudes.[36] Siiski leidis Andrei Ždanov, Moskva allaneelamis-operatsiooni korraldaja kolm päeva hiljem Kadriorust veel pusklemisvalmis presidendi. Päts pani ette, et ultimaatumiga nõutud uut valitsust juhiks August Rei. Kui Ždanov lubas järele mõelda, ägestus Päts ja meenutas valjul häälel, kellel oli õigus see otsus langetada.[37] 21. juunil sai peaministriks Vares-Barbarus, Ždanovi kandidaat. Järgmine samm Moskva kavas oli Riigikogu asendamine uuega. Juuli alguses sai Vares Nõukogude saatkonnast käsu korraldada kümne päeva pärast uued valimised – ja teha kõik kooskõlas seadustega. Teel seisis mitu raskust: Riigivolikogu (alamkoja) uue koosseisu valimisi võis määrata president, mitte valitsus; lisaks pidi valimisseaduse järgi valimiste väljakuulutamise ja nende toimumise vahele jääma vähemalt 35 päeva. Isegi kui president olnuks täiesti koostöövalmis – mida ei saanud eeldada –, polnud temalgi õigust muuta dekreediga valimisseadust. Päts oli parajasti Orul, kui sai kõne Vareselt, kes palus tal tulla Tallinnasse. Järgmisel päeval saabus president valitsuse istungile ja päris muigega, miks teda nii ruttu tarvis oli. Vastati, et kümne päeva pärast peavad toimuma uue Riigikogu valimised. „Aga kuidas ma seda saan, seadused näevad ju ette pikema tähtaja?“ Leiti lahendus: koostati otsuse kava, mille järgi president kuulutas välja Riigivolikogu valimised, tähtaega märkimata.[38] Sel hetkel oli Pätsil juba kahtlus, et valmistatakse ette Eesti liitmist Nõukogude Liiduga.[39] Vaatamata sellele andis ta avalikkusele seletuse, põhjendamaks valimiste kiiret läbiviimist. Vares väljendas talle selle eest südamlikku tänu, toonitades, et see oli talle suureks toeks.[40] Ka Ždanov oli rõõmsalt üllatunud. Ta oli kartnud, et Päts, „vana rebane“, pole nõus valimisigi välja kuulutama. President oli aga andnud „isegi omalt poolt üldise seletuse“.[41]

Riigivolikogu laialisaatmise otsuse allkirjastamisel olevat Vares Pätsilt küsinud, mis tundega ta seda teeb. „Kui pea on läinud, mis siis juuste pärast nutta,“ olevat president vene keeles vastanud.[42] Juulivalitsuse liige Nigol Andresen parastas hiljem, et allkirjade helde andmisega muutus president „revolutsioonilise võimu vastutavaks toimetajaks“.[43] See on moonutus. Usutavasti ei andnud Päts järele mitte tahtenõrkusest, vaid kaalutlusel, et peatselt puhkeb sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ta polnud ainus, kes leidis, et sellises olukorras on parim taktika katsuda säilitada vähemalt Eesti riigi välised tunnused. Otsuste koorem langes tema õlgadele raskelt. Juuni lõpus Kadrioru haldushoones Pätsiga kohtunud Hjalmar Mäe mälusse jäi murtud inimene, kes peab kogema oma elutöö kokkuvarisemist. President olevat ta korraga viinud lossiaeda avaneva akna juurde. „Näete, need noored tammed seal. Ma lasksin Saksamaalt kärneri tuua ja see tõi need puud Saaremaalt, kaevas kõigi juurtega välja. Näete, kui ilusasti nad on kasvama hakanud.“[44] Mäe ei saanud alguses aru, millest jutt, ja pidas seda meeltesegaduseks. „Kuid hiljem mõistsin, et ta sel silmapilgul äkki valuga ära tundis, et see kõik on läinud kaduma: kodumaa, rahvas, kõik mõtted, milles ta kodumaa tulevikku oli välja ehitanud.“[45] Ja ikkagi: isegi kui tagamõte oli hoida rahvast füüsilisest hävingust, sobis see siht halvasti inimesele, kes oli nimetanud oma elutööna asutuste loomist. „On riik kadunud, on ka rahvas kadunud,“ oli Päts öelnud. Riigita oli rahvas „ainult kirju kogu inimesi, kes on alaliselt saatuse hoopide all, kes võib ruttu kaduda ja kasutuks muutuda“.[46] Traagika polnud aga ainult tagajärgedes. Ei kulunud kaua valusa tõdemuseni, et just väliste tunnuste säilitamise katse sillutas teed riigi kadumisele. Päts uskus, et tal on harukordne võime ära tunda edasilükkamatuid riiklikke vajadusi. Sama templi („riiklikkudel kaalutlustel“) vajutas ta otsusele korraldada ettenähtavalt võltsitud valimised. Kui kõik opositsioonilised kandidaadid olid käsukorras kõrvaldatud, ütles Hans Kruus valitsuse istungil: „Finita la commedia“.[47] See oli kurbmäng, milles Päts polnud pelgalt kannataja, pealtvaataja.

Ave Taavet 2021


.

  1.  Kadriorg. Mis seal praegu sünnib? Päevaleht, 12.06.1936, lk 2.

  2.  Kadriorg sünnib uuesti. Päevaleht, 13.09.1935, lk 4; Kadriorg muutumas pealinna uhkuseks. Päevaleht, 16.04.1938, lk 11.

  3.  Kevadel algab Kadrioru ümberkorraldamine. Kaja, 19.02.1935, lk 3.

  4.  Kadriorg muutumas pealinna uhkuseks, lk 11; Kadriorg kujuneb pealinlaste uhkuseks. Päevaleht, 30.05.1937, lk 3.

  5.  E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 158–159.

  6.  Kadrioru administratiivhoonele pandi nurgakivi. Postimees, 12.08.1937, lk 4.

  7.  K. Päts, Riigikogu uues hoones. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 178.

  8.  1933. aastal muudetud põhiseadus oli sätestanud: „Riigivanema juures on riigi valitsemiseks Vabariigi Valitsus“ (§ 57).

  9.  Väga võimalik, et see oli öeldud poolenisti irooniaga, vt Ants Piibu sõnavõttu Rahvuskogu Esimese ja Teise koja põhiseaduse eelnõu läbivaatamise komisjonide ühisel koosolekul 2. märtsil 1937. RA, ERA.4408.1.108, l 46.

  10. Tahame vabade kodanikkudena elada, oma riigis ise oma õnne luua! Riigihoidja K. Pätsi kõnest väliseestlastele Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva puhul. Välis-Eesti, nr 3, 1938, lk 63; K. Päts, Loodusvarade instituudi tähendus, lk 518.

  11.  K. Päts, Rahvarindes väljendub rahva tahtmine [1938]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 527.

  12.  K. Päts annab pühaliku tõotuse. Uus Eesti, 25.04.1938, lk 3.

  13.  Varasemad olid võltserakonnad, millel „ei olnud õiget arusaamist rahva tahtmisest“. K. Päts, Tervenemise aeg on kätte jõudmas [1937]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 505.

  14.  Trükiseadus (RT 1938, 42, 394), § 16 p 5; Koosolekute seadus (RT 1938, 42, 395), § 5 p 6; Ühingute ja nende liitude seadus (RT 1938, 42, 396), § 3.

  15.  K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud, lk 257.

  16.  Tööbörside ja riiklikkude, kogukondlike ning ühiskondlike tööde korraldamise seaduse seletuskiri. RA, ERA.31.3.3514.

  17.  Tuleb sunduslik „töölaager“. Postimees, 13.06.1934, lk 1.

  18.  Kerjamise ja tööpõlgamise vastu võitlemise seaduse põhimõtted. ERA.31.3.4902, pagineerimata.

  19.  Seletuskiri kerjamise ja tööpõlgamise seaduse põhimõtete juurde. ERA.31.3.4902, pagineerimata.

  20.  See kinnitas ilmekalt tõika, et „ebasoovitavate olluste hindamisel on võimalik kõige lokkavam erapoolikus“. L. Johanson, Töölaagrid. Töö ja Tervis, 1937, nr 4, lk 81.

  21.  „Töölaagrite sisseseadmist rahva suur enamus pooldab, arvatud välja muidugi need, kes ise kardavad sinna sattumist.“ Assistendi ettekanne Poliitilise Politsei Komissarile Tallinnas, 28.07.1938, RA, ERA.949.1.37, l 109. „Äsja avatav töölaager on kodanike seas leidnud erilist sooja poolehoidu, sest nüüd ometi kord jõuab see aeg kätte, kus ei vedele täiskasvanud mehed teiste jalus ega ole ühiskonnale koormaks … Öeldakse, et ei maksa kandidaatide valikul olla eriti „siidkinnastega“, sest leidub külluses tööd mida neile anda sundkorras, kui isik vabatahtlikult sellest osa võtta ei taha.“ Assistendi ettekanne Poliitilise Politsei Komissarile Tallinnas, 28.07.1938; sealsamas, l 110.

  22.  Tallinnas pandi kirja uuel turul ringlevad kodutud, kes haavavat joomise, räpase välimuse ja ostjate tülitamisega kodanike sündsustunnet ja olevat nuhtluseks ümbruskonnale. Abikomissar R. Kivimäo Tallinna-Harju prefektile, 26.07.1938. RA, ERA.27.3.748, l 100.

  23.  Riigivolikogu üldkomisjon külastas tööpõlgurite töölaagrit. Uus Eesti, 23.11.1938, lk 6.

  24.  Töölaager ootab hoolealuseid. Päevaleht, 30.07.1938, lk 1.

  25.  Vangide töökorraldus. Päevaleht, 16.06.1939, lk 8.

  26.  Riigivolikogu stenograafilised aruanded. I koosseis, III ja IV istungjärk. Tallinn, 1939, lk 307, 343.

  27.  Sealsamas, lk 248.

  28.  Sealsamas, lk 255, 347–349.

  29.  K. Päts, Rahvarindes väljendub rahva tahtmine, lk 525.

  30.  H. Moora, Demokraatia rahvusliku kandejõuna [1940]. Rmt-s: H. Moora, Meie rahvuskultuuri küsimusi, Tartu, 2002, lk 144.

  31.  Seda kinnitavad järjekindlalt Poliitilise Politsei assistentide ettekanded.

  32.  Õnnelik aasta Eesti Vabariigile. Oma Maa, 25.04.1939, lk 4.

  33.  K. Päts, Riigikogu hoones. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 180.

  34.  Siin on veidi mugandatud sõnu, millega Päts põhjendas kaitseseisukorra väljakuulutamist, vrd K. Päts, Kaitseseisukorra põhjendamine. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 218.

  35.  Toompea lossi komandant jutustab. Kolonel Konstantin Kanepi mälestusi. Teataja, 05.06.1993, lk 3. Presidendi arst James Raukas meenutas, et Päts oli kuni pöördeni arvamisel, et Nõukogude Liit säilitab Eesti iseseisvuse, vt: Fakt, Lähemast minevikust. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 07.09.1949, lk 1.

  36.  E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 255.

  37.  Väljavõte NSV Liidu saadiku K. Nikitini päevikust. Rmt-s: Baaside lepingust anneksioonini. Toim. H. Arumäe. Tallinn, 1991, lk 162; E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 263.

  38.  J. K[lesment], Mälestuskilde Konstantin Pätsist. Eesti Teataja, 20.02.1949, lk 1–2.

  39.  „[President k]üsis siis, kas selle kõige tulemus on „Anschluss“, mille peale välisminister Andresen vastas „ega praegune valitsus Eesti Vabariigi likvideerimise komisjon pole“.“ Väljavõtteid J. Klesmendi mälestustest Riigivolikogu valimiste korralduse kohta. Rmt-s: Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat: dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Koost. L. Uuet, E. Kaup. Tallinn, 2011, lk 375.

  40.  Koos valimiste väljakuulutamisega avaldatigi Presidendi üleskutse: „Kuna praegune aeg nõuab, et rahvas oma esindajate kaudu saaks avaldada oma seisukohti praegu riigielus asetleidvate ja tekkivate kiirete poliitiliste sündmuste kohta, olen riiklikkudel kaalutlustel Põhiseaduse alusel pidanud vajalikuks parlamendi uue koosseisu moodustamist välja kuulutada. Valimiste läbiviimine peab toimuma võimalikult kiirelt, milleks olen teinud Vabariigi Valitsusele vastava korralduse. Kehtivas valimisseaduses ettenähtud tähtpäevad on määratud normaalsete aegade jaoks ja neid ei saa kohandada praegusele erakordsele ajale. Seepärast tuleb Vabariigi Valitsusel lühendada seaduses ettenähtud tähtpäeva. Loodan, et kõik kodanikud Vabariigi Valitsuse vastavast sammust aru saavad ja Vabariigi Valitsuse poolt väljakuulutatud tähtpäevadel oma kodanikukohuseid täidavad.“ Postimees, 06.07.1940, lk 1.

  41.  Väljavõtteid J. Klesmendi mälestustest Riigivolikogu valimiste korralduse kohta, lk 378. Ždanovi rahulolevad sõnad andis Klesmendile edasi Vares-Barbarus. Koosolekul viibinud Klesmendi kirjeldusest ei nähtu, et Päts vaidles ägedalt valimisseaduse muutmise vastu, nagu väitis Elmar Tambek, vrd E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 298. Kui selgus, et seadus takistab, siis olevat Päts küsinud: „Mis me siis teeme?“ Ka Vares olevat küsinud: „Jah, mis me siis teeme?“ Selle peale olevatki Klesment vormistanud tähtaegadeta otsuse: J. Klesment, Mälestuskilde Konstantin Pätsist, lk 2.

  42.  Seda tõika mainis toonane valitsuse informatsioonikeskuse töötaja Ilmar Raudma, vt I. Raudma, Punane hüdra Eesti Vabariiki neelamas. Eesti Rada, 19.06.1948, lk 4.

  43.  Nigol Andreseni mälestused 21. juuni pöörde ja J. Vares-Barbaruse valitsuse tegevuse kohta. RA, ERAF.247.51.88, 44. „President oli endiste valitsuste ajal osutanud suurt aktiivsust riigi juhtimisel ja oli seda tahet selgesti avaldanud ka uuele valitsusele. Tegelikult oli valitsus täiesti olukorra peremees, ja president ei tõrkunud valitsuse ühelegi esitisele käiku andmast, ühtegi esitatud dekreeti alla kirjutamast, ühtki esitatavat juhtivat ametnikku nimetamast.“ Samas Andresen ise ei käinud Kadriorus ühtki allkirja nõutamas. Küll aga kinnitas ta, et president pakkus omal algatusel selgitust valimiste kiire korraldamise kohta.

  44.  H. Mäe, Kuidas kõik teostus: minu mälestusi. Stockholm, 1993, lk 153.

  45.  Sealsamas. Lisaks olevat Päts öelnud: „Ma tahtsin Rei valitsust teha, Ždanov sundis mulle peale selle valitsuse, ma olin nõus, sest lootsin neid ohjas pidada, nad on ikkagi eestlased ja ega nad lausa põhiseadust rikkuda ometi ei julge.“

  46.  K. Päts, Meie rahvas ja riik on kindlal alusel, lk 510.

  47.  Johannes Klesmendi ülevaade 14.–15. juuli valimistest. RA, ERA.1265.1.308a, l 57.

loe edasi: