Uncategorized

Kadrioru aednik

6 minuti lugemine

Neile, kes Konstantin Pätsiga kohtusid, sööbis tihti mällu tema iseäralik välimus. „Temas oli pealt näha midagi, mida teistes mitte ei olnud.“[1] Jõuline lõug kandilises näos, „pea nagu pusklemiseks tugevate õlgade vahel veidi ettepoole surutud“.[2] Pätsi pea oli „nagu graniidist raiutud“, märkis ajakirjanik Eduard Laaman.[3] Sügavad, tugevad näojooned – kõik see andvat aimu, et tegu on erakordse inimesega. Tähenduslikuks peeti sedagi, et juba Pätsi isa olevat olnud teistest talumeestest peajagu pikem.[4] Kuna 1930. aastatel viljeldi Eestiski karakteroloogiat, siis prooviti riigipead mõne üldisema tüübi alla paigutada.[5] Ühe õpetuse järgi jagunesid inimesed kehaehituselt kolme rühma, millele vastas eriline hingelaad. Saleda, nurkliku kehaehitustüübiga kaasnevat hüplev, vastuoksusi täis iseloom. Siia kuuluvat mõtteinimesed nagu Juhan Liiv või Kreutzwald. Ümmarguste kehavormidega isikul olevat rahulikum temperament. Päts aga langevat kolmandasse rühma, atleetlik-muskulaarse kehaga teoinimeste hulka. Polevat sugugi juhus, et presidenti ehib tugevasti arenenud, etteulatuv lõug. Viimane olevat sellise inimtüübi märk, kes seisab jalgadega kindlalt tegelikus elus, püüab sellest oma tugevate kätega kinni haarata ja seda oma tahte järgi muuta. Laamani arvates oli Pätsi iseloom siiski ainulaadne. Ei puudunud teoinimesele iseloomulikud jooned: enesevalitsus, talupoeglik empirism, hierarhiatunne. Ent neid täiendas mõistuseinimesele omane huvi ideede vastu. Pätsi tasakaalustatud iseloomus olid Laamani sõnul otsekui vastuoludeta ühendatud praktilisus ja tundeelu, isa ettevõtlikkus ja emalt päritud õrn ilumeel.[6]

1-1-Pats
President Päts aumärkidega. 1938. Rahvusarhiiv
Milles siis õieti väljendub järjekindlus, kui demokraatlik hoiak näib äkitselt elusügisel asenduvat autoritaarsega?

Kindel tahe, praktiline, kaalutlev mõistus, tundlev ilumeel – kõike seda pidi silmas pidama inimene, kes soovis mõista Eesti esimese presidendi poliitilist ideestikku. Pätsi poliitilised vaated olevat ilmutanud haruldast järjekindlust osalt just seetõttu, et need vastasid väga lähedalt tema iseloomule.[7] Et see iseloom oli keeruline ja mitmepalgeline, on tõdetud ka hiljem, kui on katsutud seletada 1930. aastate Eesti autoritaarse korra tõukejõudusid. Toonane kõva käe valitsus ammutas kahtlemata Pätsi siirastest veendumustest, usust kooskõlalisse ühiskonnatervikusse, kus kitsad kihipüüded on surutud rahva kui terviku teenistusse. Teisalt pole saadud üle ega ümber tõsiasjast, et kui Päts 1934. aastal riigitüüri enda kätte haaras, siis hakkasid tema suus varem siirana kõlanud lööksõnad – rahvatervik, isamaalised kohustused, riiklik mõtlemine – ilustama valitseva rühma ja selle sappa koondunud riigiametnike omakasu.[8] Eesti esimese presidendi elu ja mõtlemine on justkui kaheks lõhestunud: esimesel ajajärgul, kuuekümnenda eluaastani valdab demokraatlik toon, rahva omaalgatuse rõhutamine, siis aga toimub pööre, vanad veendumused moonduvad, muutuvad õõnsaks ja ettekäändeliseks, satuvad olupoliitika käsutusse, jättes ajaloolased ebalema, kas Pätsi valitsuse rahvuslik ideoloogia oli üleüldse demokraatlik või pigem mingi „demokraatiale alternatiivne kriisiideoloogia“.[9] Milles siis õieti väljendub järjekindlus, kui demokraatlik hoiak näib äkitselt elusügisel asenduvat autoritaarsega? Seletuvad mõtete käänud psühholoogiaga või vastupidi? Või peaksime tõesti otsima mingit karakteritervikut, kus autoritaarsuse ja demokraatlikkuse vastuolu saaks lepitatud?

Oru lossi park Toilas. Rahvusarhiiv.

Võiks pakkuda, et inimese elu ja mõtlemise ilmekaim arhiiv on tema raamatukogu. 1935. aastal õnnestus ühel ajakirjanikul uudistada Pätsi Toompea erakorterit. Ohtra ilu-, õigus- ja ajaloo-, eriti omavalitsust puudutava kirjanduse kõrval leidus töötoa kappides aiandusraamatuid. Oli näha, et tegu oli tõsisema huviga. Parajasti kunstnikule poseeriv riigivanem võttis külalise vastu päikesevalge akna juures, mille veerel torkas silma lõunamaine glüteenia. „Kuidas see haruldus?“ küsis ajakirjanik. „Kadrioru triiphoones kasvatatud ja õitsele viidud,“ uhkustas Päts.[10] Raamatud ei kogunud tolmu, sest puhkusele võttis riigivanem kaasa virnade viisi kirjandust riigiõigusest, filosoofiast ja ka aiandusest.[11] Triiphoone mainimine kõneles samuti püsivamast kiindumusest. Juba ammu enne seda, kui Päts asus 1930. aastate keskel Kadriorgu ametlikku residentsi, oli ta sinna valitsuse juhina lasknud ehitada mitu kasvuhoonet. Neid käis ta hiljem igal aastal vaatamas.[12] President võis lausa „passioneeruda mõne haruldase lillesordi aretamisest“, meenutas Eduard Laaman, tõendamaks tema tundelist külge.[13] Kui vähegi mahti, tõttas „Kadrioru aednik“ Tallinnast oma Kose-Kloostrimetsa tallu. Ehkki suurem osa elust oli mööda saadetud linnas, jäi temasse siiski „mingi võitmatu tung maale“.[14] Küllap püsisid tal meeles Tahkuranna lapsepõlvekodu karjaaed ja koppel, kus suviti päevad läbi ringi joosti, maja kõrvale, päikese vastu istutatud lillepeenar, samuti Pärnu linnamaja ümbrust ehtinud lilled ja ilupõõsad, mida Konstantinile ja tema vendadele meeldis kaunistada ja korras hoida.[15] Täismehena oli ta Pirita jõe kääru soisele pinnale rajanud suure juurviljaaia tuhande õunapuu ja puukooliga. Kloostrimetsa elumaja ümbritsesid mururibad, kruusatatud teid palistasid roosid ja teised ilutaimed.[16] Siin tundis peremees iga puu vanust, elukäiku, omadusi.

Enlarge

1-2-Kehaehitus
Näide karakteroloogiast 1930ndate ajakirjandusest.

Avaraima tegevuslava leidis Pätsi aianduskirg Oru lossi pargis. 1935. aastal ostis rühm tööstureid erakätes hooleta jäänud lossi ja kinkis riigile. Järgnenud korrastustöid asus juhtima riigipea ise koos venna Peeter Pätsiga, Riigiparkide Valitsuse direktoriga. Kavad olid suured. Tuli aga tõdeda, et iluaianduse valdkond Eestis peaaegu puudus. Seetõttu soetati kiiresti erialaraamatukogu, hakati korraldama loenguid, kutsuti õpetama välismaa teadlasi.[17] Kui Orul algasid tööd, sõitis riigivanem tihti autoga asjade käiguga tutvuma. Tema näpunäitel kõrvaldati kuivanud puid ja asendati uutega, valiti kataloogist välja Orule sobivad lillesordid. Vanemadjutandi taskuraamat täitus käskudega: „Pargi alusele nõlvakule istutada kodumaa lilli!“; „Suure jalaka tüvi vabastada mullast!“; „Kaks hõbepaju tammede vahelt ümber istutada!“; „Ehitada kiviplaatidest tee tiigi juurde!“ Pisimgi üksikasi pälvis kõige kõrgemat tähelepanu. Riigipea hoolitses isiklikult selle eest, et kirsipuudel oleksid paraja kõrgusega tugikepid, puud vabastatud samblast, sirelitelt eemaldatud kuivanud õied.[18] Ka iluhekkide lõikamiselt puudus Päts harva. Ja töö kiitis tegijat. Orust sai Eesti riigi kaunis fassaad. Siia toodi riigijuhte ja teisi võõramaalasi. Kõik kõnelesid imetlussõnu. „Oru lossi väravad avati ja mu ees laius varjuline puiestee lossini“, jagas üks väliskülaline 1937. aasta suve muljeid. „Kõikjal otse pillav lilledeküllus – zinniad, krüsanteemid, liiliad, lõvilõuad.“[19] Mere ääres valmis 1939. aastal kiviktaimla, suurim Euroopas, sellegi rajamise mõte oli tekkinud riigipeal enesel. Kolm suurt kaljuimitatsiooni matkisid looduslikku paekallast, koos saja kodumaise taime ja miniatuurse kosega, mis püüdis kinni ja juhtis alla merre kolme allika vee. Ent töö ei saanud otsa. Presidendi käsul istutati Orule sada noort tammevõsu. Parki toodi elutsema luiki ja iluparte. Karukujudega kaunistatud peavärava kõrvale hakati rajama viljapuuaeda. Kõrgem ja kuivem ala määrati liivasel pinnal kohanevatele taimedele. Pühajõe voolust väljuvale saarekesele pidi kerkima jaapani aed „eksootilise loodusetükiga“.[20]

Konstantin Päts tamme istutamas. Rahvusarhiiv.

Muinasjutuline oli see kõik, meenutas hiljem presidendi käsundusohvitseri Herbert Grabbi poeg Hellar. Nostalgiline tagasivaade lapsena Orus veedetud kuudele viis ta mõttele, et just seal väljendus Eesti Vabariigi „püüdluste ja saavutuste olemuslik kvintessents üpris reaalsel kujul“.[21] Kes teab, mida ta sellega täpselt mõtles. Ent on tõsi, et Orul sulas aiandus, ilu ja korra taotlemine kokku riigi valitsemisega. Kui Päts seal viibis, siis ärkas ta vara, luges, jõi kohvi, istus lossi rõdul ning tegi pärast lõunapuhkust pikki jalutuskäike ümbritsevas pargis. Ta jälgis, kuidas võrsus tammik, uudistas viljapuuaeda, jagas töödejuhatajale näpunäiteid. Ilmusid puudel kiratsemise tunnused, lasi „ta kohe kohale kutsuda eriteadlased, et nendega isiklikult pidada nõu nähete põhjuste ja kaotamise võimaluste üle“.[22] Pargis olid pingid, kus riigipea puhkas jalga ja luges ajalehti, pöörates erilist tähelepanu poliitilistele ja majanduslikele sündmustele. Vahel tegi ta ajalehtedest väljalõikeid ja läkitas need ministeeriumidesse või ametiasutustesse – „kas mõne uue algatuse ülestõstmiseks või mõnele puudusele-väärnähtele tähelepanu juhtimiseks“.[23] Õhtueine järel olid Pätsi kaaslasteks jälle raamatud, kui ta just ei töötanud mõne riigielu probleemi kallal. Juhtus sedagi, et ministrid tulid ise Orule ette kandma ja juhtnööre saama.

1934. aasta ei toonud murrangut Pätsi iseloomu ega vaadetesse.

Vaevalt võib kujutleda keskkonda, kus ilu- ja praktikameel oleks kaunimas kooskõlas. Aiandus ja poliitika väljendaksid siin nagu mingit üldisemat tegevust või hoiakut, võiks öelda kasvatustöö erinevaid tahkusid. Ado Anderkopp pani Pätsi kuuekümnendal sünnipäeval imeks, mida too oli pooleteise aastakümnega Kloostrimetsa talus korda saatnud. Kuid see olevat kõigest elutöö talle enesele. Elutöö teistele oli see, et Päts tõi ka „Eesti rahva õitsevale iseseisvuse põllule, kus ta samuti senist kultuurilist ja majanduslikku aluspinda kuivatab, istutab, hoolitseb, uusi põldusid rajab“.[24] Tõesti, üha lopsakamaks muutus Toila paesel kaldal tunnistus ühe inimese elutööst – riigitööst endale ja rahvale. 1934. aasta ei toonud murrangut Pätsi iseloomu ega vaadetesse. Pigem pääses alles nüüd takistusteta ja hoopis laiemal pinnal maksma noorest peale kujunenud kasvatav-hoolitsev hoiak. „Nagu oma pruuti ehib president Orut,“ ütles sealne teenijaskond heatahtliku muigega.[25] See oli armastus maa vastu, kus praktilisus ühtis tunnetega, ei jahutanud, hoopis kannustas neid. Oru – see on paik, kust peame alustama, kui tahame mõista Pätsi karakterit.

“Kadrioru aedniku” järgmiseid peatükke loe juba märtsikuu Vikerkaarest ja loo multimeediaversiooni juba siitsamast mõne nädala pärast. Seniks aga telli Vikerkaar endale koju või sõbrale kingituseks.

Ave Taavet 2021


.

  1.  O. Rütli, Pater Estoniae. Rmt-s: K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn, 1934, lk 369.

  2.  E. Tambek, Tõus ja mõõn. Tallinn, 2017, lk 128.

  3.  E. Laaman, Konstantin Päts. Poliitika- ja riigimees. Tartu, 1940, lk 9.

  4.  200 aastat võitlust rahva õiguste eest. Oma Maa, 24.02.1934, lk 5.

  5.  Konstantin Lellep püüdis eestlastele rakendada Ernst Kretschmeri tüübiõpetust, vt E. Kretschmer, Kehaehitus ja iseloom: kuidas tunda inimest välimuse järgi? Kretschmeri ja teiste aineil koostanud K. Lellep. Tartu, 1932, lk 42. Vt ka: Kõhetud, tugevad ja paksud. Kaja, 28.02.1933, lk 4.

  6.  E. Laaman, K. Pätsi poliitiline ideestik. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu. Toim. H. Runnel. Tartu, 1999, lk 16. Presidendi Kantselei ülem Eduard Tambek uskus selle tasakaalu ära tundvat isegi Pätsi näos. Sihikindlate joonte kõrval viitas huulte peen lõige „esteedile, iluarmastajale ning kõige ilusa poole püüdlejale“. E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 128

  7.  E. Laaman, K. Pätsi poliitiline ideestik, lk 16.

  8.  Vt T. Karjahärm, Konstantin Pätsi poliitilised ideed. Rmt-s: Konstantin Pätsi tegevusest. Koost. K. Arjakas. Tallinn, 2002, lk 84.

  9.  Sealsamas.

  10.  Meie tähtsamaid eraraamatukogusid. Päevaleht, 24.03.1935, lk 3.

  11.  Kuidas riigivanem elab Pärnus. Järva Teataja, 24.07.1935, lk 3.

  12.  Vabariigi esimeses aias. Tallinna Post, 30.10.1932, lk 3.

  13.  E. Laaman, Konstantin Päts, lk 10.

  14.  K. Päts, Kriisi ületamas (kõne Riigikogus 22. novembril 1932). Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 204.

  15. V. Päts, Tagasi koju. Mälestusi, kirju, dokumente. Tallinn, 2013, lk 33, 77.

  16.  J. Hünerson, K. Pätsi talu. Rmt-s: K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn, 1934, lk 384–386.

  17.  P. Päts, Ikka edasi. Rmt-s: Aednike töörindelt. Tallinn, 1937, lk v.

  18.  Torpeedo, President K. Päts laste- ja loodusesõber. Päevaleht, 28.08.1938, lk 3.

  19.  Marion Foster Washburne, tsit: E. Kuik, Õnnelikum maa Euroopas. Vaba Eestlane, 21.06.1952, lk 8.

  20.  Euroopa suurim kivitaimla Orul. Esmaspäev, 05.08.1939, lk 9.

  21.  H. Grabbi, Pühajõel. Looming, 2008, nr 2, lk 244.

  22.  Vabariigi president veedab suve. Esmaspäev, 19.08.1939, lk 4.

  23.  Sealsamas.

  24.  A. Anderkopp, K. Päts – rahva tuleviku lootuse kandja. Teataja, 24.03.1934, lk 2.

  25.  Päts viimset korda Vabariigi presidendi suveresidentsis Orul. Eesti Päevaleht, 23.02.1974, lk 6.

loe edasi: