Uncategorized

Kosmalgia ja autoritaarsus

11 minuti lugemine

Igatahes jääb tähelepanuta midagi olulist, kui keskendume üksnes tõigale, et vabariigi-nostalgia moonutas 1930. aastate tegelikkust. Psühholoogilise nähtusena aitab nostalgia mõista autoritaarsust vahest sügavaminigi kui ülevaade valimiste võltsimisest, politsei suvast ja muust, mida see mõiste pähe toob. Võim ja sund näivad olevat autoritaarse korra tuum, kuid ideelisel tasandil on need kõigest abinõud, hankimaks midagi igatsemisväärset, mida kõva kord tõotab pakkuda. Nostalgia on eripärase loomuga igatsus. See ei tõuku abstraktsest puuduolust ega isegi niivõrd mineviku külgetõmbejõust, vaid võõrastusest, samamoodi nagu koduigatsust tekitab võõra ilmega paik, mitte pelgalt kodust eemal viibimine. Kui põldudele ehitatud plokkmajad panevad igatsema kunagist maakodu, siis mitte nii nagu sõna või ese, mis kutsub ajendina esile mälestuse. Nostalgia kese on hoomatav, meeltega tajutav, igatsema ajav äraolek. „Siis oli kõik loomulik – … kõik käis, nagu loomulikult peab käima.“ Nende sõnadega meenutati kunagist Eesti Vabariiki, kuid kaude oli siia kätketud mulje Eesti NSV-st, kus nähti lokkavat loomuvastasust. Mitte et kujutlus kaunist, korrapärasest Eestist olnuks paljas fiktsioon, ajaloolise tõepõhjata pöördpilt, mis ei väljendanud muud kui rahulolematust hilisemaga. Vabariigi-nostalgia rajas ringseose meenutuse ja taju vahele. Kirgastatud minevikupilt süvendas võõrandumise tunnet, kuna pani ümbritsevale vaatama viisil, mis suurendas kurbust ja rahulolematust. Läbi puhtuse-sirguse ideaali paistis nõukogude olustik eriti musta ja kõverana, seda enam, et määrdunud oleviku all aimus kunagise Eesti rikutud ilu.

Ent mida on ebademokraatlikku soovis, et asju lahendataks kiiresti ja asjalikult?

Näha midagi määrdununa tähendab näha mustust ja puhtust üheaegselt – kogeda olemasolevat kui vajakajäävat. Ka nostalgia puhul on peamine kontrasti tajumine, mitte pikk ajaline vahemaa. Oskar Öpik, kes töötas Pätsi valitsemise ajal välisministeeriumis, hakkas enda sõnul kohe pärast 1938. aastat „kurbuse ja igatsusega tagasi vaatama sellele „autoritaarsele“ ajale, mil lihtsad asjad lahendati kiirelt ja loomuliku mõistuse ning asjalike kaalutluste põhjal“. Kui Riigikogu taas kokku tuli, siis olevat kõik hakanud „venima mööda komisjone ja pleenumeid, kus paljudel oli vähe asjalikku ütelda“. Otsustamisel olla tekkinud „hoopis uued motiivid – sageli mitte selged“. Ei tarvitse eeldada, et Öpik oli vaikival ajastul aina imetlenud loomulikku mõistust ja asjalikkust, mida ta tagasivaatavalt toonastes otsustes täheldas. Võiks hoopis oletada, et tema soodne arvamus vaikivast ajastust kujunes nõnda: komisjonid ja arutelud, mida ta hiljem nägi, äratasid temas mulje varasemast asjalikkusest, mida ta enne ehk suurt ei märganudki. Sellele lisandus veendumus, et nelja parlamendita aasta jooksul kogeti Eestis enneolematut majanduslikku tõusu, millest said kasu kõik rahvakihid. Öpik tahtis nähtavasti öelda, et kui see aeg oligi vormilt autoritaarne, siis polnud võimule ometi midagi ette heita, pigem vastupidi. „Võib-olla olin pealiskaudne vaatleja ja halb demokraat?“[1] Tõepoolest, mida öelda? Kas ainult halb demokraat saab midagi sellist arvata? Ent mida on ebademokraatlikku soovis, et asju lahendataks kiiresti ja asjalikult? Kas demokraat on inimene, kes on valmis ohverdama majanduskasvu ja õigluse komisjonidele ja pleenumitele? Kui nii, siis miks peaksime me üldse valima demokraatia?

Poliitikateaduses on möödunud sajandi keskpaigast alates vahelduva eduga läbi löönud mõte, et on sümptomeid, mis lubavad ära tunda halva demokraadi. Osa inimesi olevat autoritaarse karakteriga, mis takistab neid demokraatiaga kohanemast või vähemalt muudab nad altiks demokraatiavastastele vooludele. On pakutud, et autoritaarse hoiaku määravad kolm tunnust: (1) kõhklusteta allumine võimudele; (2) agressiivsus võõraste ja nende vastu, keda valitsev võim peab hälvikuteks; (3) suur austus tavade ja ühiskondlike normide vastu, koos veendumusega, et kõik teisedki peaksid neist kinni pidama. Kui inimese juures on leitavad need kolm joont, siis võivat temalt oodata enamikku sellest, mida omistatakse autoritaarse korra pooldajatele.[2] Ei tasuvat loota, et autoritaarsus on ajalooline nähtus, millest arenev ühiskond saab pikkamisi võitu.[3] Ehkki selle ilmingud polevat alatasa nähtaval, leiduvat kõikides riikides küllalt autoritaarse kalduvusega inimesi, kes kujutavad endast varjatud ohtu demokraatiale. Piisavat mõnest harjumuspäraseid norme vapustavast tõukest või kriisist, et tuua sellistes inimestes esile vastumeelsus ühiskondliku mitmekesisuse vastu ja poolehoid sunniga tagatud ühelaadsusele.[4] „Otsekui oleks mõne inimese laubal nupp. Kui seda nuppu vajutatakse, siis keskenduvad nad äkki innuga rühmakaaslaste kaitsmisele, ajavad välja välismaalasi ja mitte-kohanejaid ning lämmatavad rühma sees erimeelsusi.“[5] Teisisõnu ei tulevat autoritaarse korra lätteid otsida ainult sellest, mida teevad valitsejad. Sama oluline, ehk olulisemgi olevat altpoolt lähtuv nõudlus kõva käe järele.

Selja keeramine demokraatiale ei ole Poola ega laiemalt Ida-Euroopa eripära, vaid areng, mida tuleb karta kõikjal.

Sellise mudeliga – mis tõlgitseb nähtavat autoritaarsust psühholoogilise kalduvuse ja normatiivse vapustuse koosmõjuna – on katsutud heita valgust viimaste aastate poliitilistele suundumustele Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja mujal. Kontrollimatu sisseränne olevat just seda laadi vapustus, mis tekitab tunde, et moraalikord on ohus ning „meie“ lagunemas.[6] Ivan Krastevi väitel on Brexit seletatav tõsiasjaga, et juba aastaid nõustus üle poolte brittidest tõdemusega: „Suurbritannia on viimasel ajal tundmatuseni muutunud. Vahel paistab see võõrriigina ja see valmistab mulle ebamugavust.“ Pagulaskriis olevat tekitanud Euroopas moraalse paanika, mille laiahaardeline mõju poliitikale muutub arusaadavaks, kui peetakse silmas, et see käivitas suures osas eurooplastest üldisema hoiaku – sõltumata sellest, mis vajutas nende laubal olevat nuppu, toimivad autoritaarse kalduvusega inimesed nüüd teisteski valdkondades tüübitruult.[7] Samuti on varem varjunud kalduvuse teisenemist autoritaarseks karakteriks peetud tähtsaks teguriks, miks Ungari ja Poola on eemaldunud liberaalsest demokraatiast. Anne Applebaum, vaheldumisi Poolas ja USA-s elav ameerika ajakirjanik ja ajaloolane nägi enda sõnul pealt, kuidas mitmed tema tuttavad, kes varem olid pooldanud liberaalset demokraatiat, muutsid korraga meelt, ehkki 2008.–2009. aasta majandussurutis ega 2015. aasta pagulaskriis neid isiklikult peaaegu ei puudutanud. Ülal kirjeldatud mudel veenis teda ja tekitas kahtluse, et paljud tema Poola tuttavatest olid juba enne olnud „kapi-autoritaarlased“.[8] Applebaum väidab, et kuna selline psühholoogiline sättumus on üldiselt levinud, siis pole selja keeramine demokraatiale Poola ega laiemalt Ida-Euroopa eripära, vaid areng, mida tuleb karta kõikjal.

Autoritaarse karakteri mõiste kujuneski möödunud sajandil välja vastusena kahetisele küsimusele: kuidas said 1930. aastatel nii paljud inimesed asuda pooldama fašismi või natsismi ning kas midagi sarnast võib juhtuda mujalgi?[9] See seletab keskendumist tüübile – autoritaarsele iseloomule –, kuna muidu võinuks vaevalt saavutada midagi üldistatavat ja teiste ajajärkudega kõrvutatavat. Ehkki pearõhk on lasunud autoritaarse võimu pooldajatel, pole poliitilise psühholoogia uurijad jätnud kõrvale ka juhte ja nende iseloomu. On otsitud sümbioosi riigi etteotsa pürgiva halva demokraadi, tema abistajate ja järgijate vahel – autoritaarse poliitika nõudluse ja pakkumise kohtumist, mis muudab masside valmisoleku leppida vabaduse piiramisega demokraatia allakäiguks.[10] Juhtide psühholoogia lahkamisel on jäänud avatuks mitu teed: nende iseloomu saab vaadelda ainulaadsena, nagu on tavaks elulugude puhul, või lahterdada nad mõne tüübi alla, mis tundub olevat õigustatud iseäranis siis, kui huvi pakub poliitiku karakteri ühitumine poolehoidjate omaga. Mõistagi ei välista need kaks vaatenurka teineteist. Poliitiku „psühhobiograafia“ võib tuua esile palju kordumatut ja eripärast, jälgida ühe inimese kujunemist erandlike kogemuste mõjul, kirjeldada indiviidi, kuid ometi tuvastada tema individuaalsuses mõni valdav joon, mida jagavad teisedki.[11] Raskeks muudab ajalooliste tegelaste tüpiseerimise tõsiasi, et neile ei saa anda küsitluslehte, nagu enamasti tehakse autoritaarsuse hindamisel. Siiski on leitud väljapääs: ka tekstide (usutluste, kõnede, artiklite jms) põhjal saavat selgitada, kas autorit iseloomustab etnotsentrism (tugev emotsionaalne side oma rahvusrühmaga), usk enda võimesse sündmusi kontrollida, võimujanu, umbusk teiste, eriti muulaste vastu. Sellist uurimistööd nimetatakse autoritaarsuse mõõtmiseks distantsilt.[12]

Olgugi teisel moel, ajaloolased on ka Pätsile omistanud kui mitte päris karakterit, siis ikkagi valdavat meelsust. Jaan Tõnisson aatemees, Konstantin Päts majandusmees – niisugune vastandus on jäänud visalt püsima, vaatamata tõsiasjale, et see on suur lihtsustus, õigemini täiesti paikapidamatu.[13] Omaviisi oli Päts palju järjekindlam aatemees kui Tõnisson. Mida tähendasid 1920.–1930. aastatel „aated“? Kui otsime sõdadevahelise ajajärgu suurimat aatemeest, siis küünib tüüpi määratlevana esile Johannes Aavik, kes vastab sellele nimetusele nii igakülgselt, nii karikatuurselt, et mõjub liialdatud kirjandusliku tegelaskujuna. Aaviku käsitluses toimis aade nõnda, et iga asja ja nähtust vaadati tema idealiseeritud paariku valguses. Rahvuslast ei pidanud innustama mitte tegelik Eesti, vaid tema ilusam teisend vaimusilmas. „Meid peab täitma … rahvustunde ja vaimustusega kujutelm sellest, milleks Eesti ühiskond võib ja peab saama oma majanduse, keele, kirjanduse ja üldse oma kultuurilise ja võibolla isegi poliitilise olukorra poolest.“[14] Vähe sellest, et aatemees olemasolevat ei imetlenud, ta ei tohtinudki seda teha, sest just arvustamisega viipas ta paremuse poole.

noorus
Omaviisi oli Päts palju järjekindlam aatemees kui Tõnisson.

Aatelise taju põhikategooria on hälve. Pole vaja täpselt teada, kuidas elu ja inimesed peavad olema, et sedastada: nad pole sellised, nagu peaksid. Piisab koledusest, et tunda ära ilu puudumine. Aavik oli keelemees ja möönis, et ainult selles valdkonnas suutis ta kõik eksimused kahtluseta tuvastada (suurem osa tema kirjutistest oligi pühendatud tegeliku rääkimise-kirjutamise sarjamisele). Ometi oli ta kindel, et „ka muudel aladel, näiteks majanduse – põllunduse ja tööstuse alal esineb samasuguseid vigu ja vastuoksusi“.[15] Armastus ilusa Eesti vastu ajas Aaviku ahastusse. Helde muusana tõi see talle aastast aastasse kibedaid mõtteid tegelike eestlaste tuimusest, rumalusest, maitsetusest, tõulisest mandumisest. Kibedaimaski pettumises oli aga natuke magusat igatsust. Veendumus, et Eesti senine kirjandus on väärtuseta, pani Aaviku unelema riigist, kus kirjanduse väljaandmine on „plaanikindel ja targalt juhitav ja ideaalse valikuga“.[16] Pätsi rahvuslik suund sai talt tervituseks sõnad: „ükskord ometi“.[17]

Lootus, et saabub „plaanikindel ja targalt juhitav“ poliitika, polnud iseloomulik ainult rahvuslastele või parempoolsetele.

Neis sõnades väljenduvat emotsiooni tundsid 1934. aastal paljud Eesti aatemehed. Neil võisid olla täiesti erinevad, isegi vastupidised arvamused selle kohta, mis oli riigis valesti. Nad ei olnud autoritaarsed selles mõttes, et oleksid tõmbunud sunni kui sellise poole, rääkimata allumistungist ja võõravihast. Pätsi toetavad rahvuslastest kultuuritegelased olid sageli uuendajad nagu Aavik, mitte konservatiivid.[18] Teisalt ei tohiks kultuuritegelaste rolli üle tähtsustada, justkui oleksid nad olnud Pätsi põhitugi. Laias laastus saab aatemehe mõiste alla haarata kõik inimesed, keda iseloomustab usk, et mõni asi on valesti (niisiis igaühe). 1930. aastate alguses süvenes Eestis järjepanu veendumus, et riigis peab olema peremees. Miks? Kiusatus on öelda: kuna järjest rohkematele inimestele sai selgeks, et kriisis riik vajab kindlamat kätt. Ometi torkab silma, et peremehe puudumist tajuti erilisel moel: mitte nõnda, et kujutleti, mida juht täpselt teeks, vaid nähtuste kujul, mis tõendasid peremehetuse tagajärgi. Majanduskriisi süvenedes tuli selliseid nähtusi üha juurde. Peremehetuse ilmingud tungisid sedavõrd esile, et varsti oli vajadus peremehe järele juba karjuv. Kui peremehetuse mulje oli kord tekkinud – ükskõik millisel põhjusel –, siis leidis see ainult kinnitust. Isegi keelemees Aavik uskus nägevat, et juhi puudumine tõukab majanduse sügavamale kriisi, hoolimata sellest, et tal polnud majandusest ja selle juhtimisest suuremat aimu. See on näide olukorrast, kus kujutlus korratusest-tegematajätmisest kannustab igatsust inimese järele, kes oskab ja suudab asju korda seada.[19] Lootus, et saabub „plaanikindel ja targalt juhitav“ poliitika, polnud iseloomulik ainult rahvuslastele või parempoolsetele. Juba 1920. aastatel oli moodustunud hoopis laiema poliitilise kõlapinnaga sõnavara, tähistamaks seda, mida riigi juhtimises pole: „kavakindlust“, „sihipärasust“, „järjekindlust“, „süsteemsust“, „teadlikkust“.[20]

Tundub, et astume pika sammu autoritaarse korra peibutuse seletamise suunas, kui mõistame, mis annab neile sõnadele nii uimastavalt kauni kõla. Võib-olla aitab meid põige mõtteajaloo väljapaistvaima aatemehe juurde. Platoni dialoogis „Seadused“ kirjeldatakse linna, mille rajab selge mõistusega seadusandja sihiga saavutada suurim võimalik aatelisus mitte ainult elanikes, vaid ka linnas kui tervikus. Ta adub, et aines pole täiuslik (inimesed pole vaha, maa ei allu täienisti tahtele). Siiski kuvab ta käsitöölise kombel silme ette loodava – linna sellisena, nagu see peab olema tulevikus – ja asub kavakindlalt kõrvaldama vajakajäämisi. Esimesi elanikke valib ta hoolega (eraldab ju ka karjane „terved loomad neist, kes seda pole, head tõugu loomad neist, kes seda pole“).[21] Seejärel hakkab ta linlasi kasvatama, mitte isiklikult, igale poole ta ei jõua, vaid asutuste abil.[22] Kasvatus on linnas esmase tähtsusega, sest vältida tuleb pealesurumist. „Kas seadused peavad ilmnema hoolitseva isa ja ema kujul, kel on palju mõistust, või türanni ja despoodina, kes käsib ja ähvardab?“[23] Kahtlemata peavad need meenutama pigem õrnalt hoolitsevaid vanemaid. Elanikud täitku seadusi vabatahtlikult, vabade inimestena. See on aga võimalik üksnes siis, kui nende hing on koolitatud mõistuspäraseks. Karistused on linnas ainult nende tarbeks, kes jonnakalt mõistuse vastu tõrguvad, kelle „mõtlemine on väärastunud“. Tõrkumist on vabade inimeste hulgas siiski vähe, sest asjatundlik asutaja on osanud igaühe iseloomu ravida ja hooldada (therapeuein). Kõikjal laiutab üksmeel (seda enam, et asjad ja tegevused, mis tekitavad tülisid, on keelatud). Juba linna välisilme laseb paista, et valitseb kaunis kord (kosmos): majad on keskväljaku ümber kaunilt ringis, hooldatud (kellel pole, sellele määravad järelevaatajad trahvi), jõgesid ja kaeve ümbritsevad ilupuud. Muidugi, täiuslikku aatekuju pole inimesele antud puudutada, olgu tema mõistus kuitahes selge. Ehkki kõik on korras (en kosmoi), organiseeritud, mõistuspärane (en tini logoi), kuigi õiglus peab linna üle lakkamata valvet, jätkub ikka asutaja töö, jätkub isegi pärast tema surma, sest linna juhtimisega on lood nagu maalimisega: „kaunistamine ei näi kunagi jõudvat punktini, kus maal ei saaks muutuda veelgi ilusamaks ja väljendusrikkamaks“.[24] Aga kuidas saaks valmistada kurbust see, et viimne siht on kättesaamatu? Õnn on elada linnas, mida juhitakse kavakindlusega aina kasvava heaolu suunas.

magnesia
Platoni nägemus aatelisest linnast.

„Eesti riigile sai 12. märts 1934 tähtsaks pöördepäevaks. Riigivanemana K. Päts võttis vastutuse riigi saatuse eest endale. Ta kõrvaldas põhjused, mis pidurdasid riigielu arenemist. Nüüd, kus K. Pätsi käed vabanesid parteide takistavatest köidikutest, avanes avar tegevusväli tema annetele, suurele vilumusele ja sündinud riigimehe loovale vaimule. Riigielus algasid külvi- ja loominguaastad. Seda hakati juhtima kaugelenägeva plaanilikkusega, rahuliku kindlusega, riigimeheliku julgusega ja õige arusaamisega ajavaimust.“[25] Need read pärinevad poolpropagandistlikust teosest. Ometi peab pingutama, hoomamaks siin õõnsust. Oletatavasti võiks ka inimene, kes ei kaldu autoritaarsusse, tunnistada selle kirjelduse ligitõmbavust. Demokraat ei pea häbenema, kui tunneb erilaadset igatsust, mida võiks nimetada kosmalgiaks. Mõistuspärasus ja sihikindlus ei ole loomuldasa autoritaarsed väärtused. 1930. aastate Eesti – kahjuks mitte kordumatu – eripära oli see, et need väärtused isikustati äärmuseni. Muutus pea mõeldamatuks, et vastutus, ratsionaalsus, asjalikkus, kõik see, mida oodati riigi peremehelt, kujuneb (äraproovitud kogemuse järgi) kindlaimini asutuste koosmõjus, ilma kellegi korraldava käeta. See mõte on alati enesesalgamine inimeselt, kes on harjunud kogema mõistuspärasust üksikinimese otsustusvõime vaatepunktilt. Pätsile oli see mõte täiesti võõras – kurb ja irooniline tõdemus, kui meenutada, et ta pühendas oma elu asutustele. Sümbioos tema poolehoidjatega seisnes selles, et Pätsile omistati hämmastava küllusega seda, mida ta ise endas kõrgeimal määral nägema oli harjunud: riigimehelikkust. Lausa tema kehasse nähti riiklikkus tunginud olevat. 1937. aastal valminud põhiseaduse eelnõu sätestas, et Vabariigi President on „riigivõimu ühtluse kehastaja“.[26] Rahvuskogus jäeti see väljend kõrvale, põhjendusega, et see on pigem poliitilise kui juriidilise iseloomuga ega sobi seetõttu põhiseadusesse. Viimasesse ehk tõesti mitte, kuid 1930. aastate Eesti poliitilist mõtet sobib see väljend tähistama suurepäraselt. Mõneti sai Pätsist endast poliitiline mõte. Ja ta on selleks jäänud siiani. Jääb mulje, et teda on siiani raske kirjeldada, ilma et kummalise loomulikkusega ei tuleks end pakkuma sõnad, mis kujutavad riiki, sellisena nagu see peab olema.


.

  1.  O. Mamers [Öpik], Häda võidetuile. Stockholm, 1958, lk 52.

  2.  Neid jooni mõõtva autoritaarsuse skaala pakkus välja Bob Altemeyer raamatus „Right-Wing Authoritarianism“, Winnipeg, 1981.

  3.  K. Stenner, J. Haidt, Authoritarianism Is Not a Momentary Madness, But an Eternal Dynamic Within Liberal Democracy. Rmt-s: Can it Happen Here? Authoritarianism in America. Toim. C. R. Sunstein. New York, 2018.

  4.  K. Stenner, The Authoritarian Dynamic. Cambridge University Press, 2005, 17.

  5.  J. Haidt, When and Why Nationalism Beats Globalism. The American Interest, 2016, nr 1. Tsit: I. Krastev, After Europe. Phildelphia, 2017, lk 40.

  6.  Autoritaarsust käivitavat iseäranis sisseränne kultuuriliselt erinevatest riikidest, mida tajutavat suurema normatiivse vapustusena, vt C. Claassen, L. McLaren, Do Threats Galvanize Authoritarians or Mobilize Nonauthoritarians? Experimental Tests from 19 European Societies. Political Psychology, 2020, lk 15.

  7.  I. Krastev, After Europe. Phildelphia, 2017, lk 41.

  8.  A. Applebaum, Twilight of Democracy: The Seductive Lure of Authoritarianism. New York, 2020, lk 14.

  9.  Vt F. Samuelson, The Authoritarian Character from Berlin to Berkeley and Beyond: The Odyssey of a Problem. Rmt-s: Strengh and Weakness. The Authoritarian Personality Today. Toim. W. F. Stone, G. Lederer, R. Christie. New York, 1992, lk 22.

  10.  Vt nt J. W. Dean, B. Altemeyer, Authoritarian Nightmare. Trump and his Followers. New York, 2020.

  11.  Vt J. M. Post, Psychobiography: „The Child is Father of the Man“. Rmt-s: The Oxford Handbook of Political Psychology. Toim. L. Huddy, D. O. Sears, J. S. Levy. 2. vlj, Oxford University Press, 2013.

  12.  D. G. Winter, Personality. Analysis and Interpretation of Lives. New York, 1996, lk 247. Näiteks võeti 1970. aastate lõpus ette kõigi NLKP KK Poliitbüroo liikmete mõtteavaldused ja seati nad erinevate psühholoogiliste joonte tugevuse põhjal järjekorda. Huvitaval kombel tuli välja, et kõige rohkem uskus oma võimesse sündmusi kontrollida partei tööstussekretär Andrei Kirilenko. KGB juht Juri Andropov uskus sellesse märksa vähem. M. G. Hermann, Assessing the Personalities of Soviet Politburo Members. Personality and Social Psychology Bulletin, 1980, nr 3.

  13.  Need tüübid kujunesid välja 20. sajandi alguses Tõnissoni Postimehe ja Pätsi Teataja võitluse taustal. Juba sel ajal olid nimetused eksitavad, kuna Tõnisson ei eitanud sugugi majanduse ega Päts aadete tähtsust. Erinevalt sellest, kuidas asja juhtkirjades (konkurendist eristumiseks) kiputi esitama, polnud tegu põhimõttelise lahknemisega, vaid pigem erinevate arvamustega selle kohta, mida sel hetkel eestlaste (ja eri ühiskonnakihtide) huvides tuli teha. Tüüpideks arenesid „aatemehed“ ja „majandusmehed“ paljuski Eduard Vilde satiiriliste kirjutiste mõjul, mille eeskuju olid 19. sajandil levinud sarnased „paarismehed“; vt A. Palm, E. Vilde senitundmatu reisisatiir. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 10, lk 595–598.

  14.  J. Aavik, Mõtteid mõnest rahvuskultuuri küsimusest. ERK, 1936, nr 2, lk 33.

  15.  Samas, lk 31.

  16.  J. Aavik, Rahvuskultuuri tõstmine ja intensiivsemaks tegemine. ERK, 1933, nr 9–10, lk 229.

  17.  J. Aavik, Mõtteid mõnest rahvuskultuuri küsimusest, lk 29.

  18.  Kuitahes tavapärased polnudki Aaviku vaated teistes valdkondades, enim ootas ta pööret keelepoliitikas ning just reformimise, mitte säilitamise suunas.

  19.  Sestap ei tasu 1930. aastate alguse majanduskriisi mõju otsida ainult sellistest ainelistest teguritest nagu isiklikult kogetud tööpuudus, sissetuleku vähenemine, säästude kaotamine vms. Rahuolematuseks piisab kujutlusest, et ühiskonda on ilmunud hälbed. Miski ei takista tundmast nördimust või koguni ärritust selle pärast, et keegi teine on sattunud majandusliku löögi alla. See pole tingimata altruism. Ärritada võib mitte niivõrd halb majanduslik olukord kuivõrd tunne, et keegi on lasknud sel juhtuda, ilmutades nõnda oskamatust, hoolimatust või korrumpeeritust. Ka siis, kui juhtunut ei nähta kellegi oskamatuse tagajärjena, võidakse ometi tunda rahulolematust selle pärast, et keegi olukorda ei paranda.

  20.  1934. aasta algusest vt nt sotsialistide töökava: Kavakindlale majanduse ülesehitamisele. Rahva Sõna, 27.01.1934, lk 5.

  21.  Platon, Seadused, 735b-c.

  22.  Seadused (nomoi) ei tähista dialoogis mitte ainult kirjalikke sätteid, vaid ka asutusi.

  23.  Platon, Seadused, 859a.

  24.  Platon, Seadused, 769b. „Seadustes“ kirjeldatud linna eeskuju on mõistuse järgi korraldatud maailmaruum. Luc Brisson kirjutab, et Platoni käsitluses kaob tavapärane vastandus nomos’e ja physis’e vahel, kuna üks muutub teise väljenduseks, vt L. Brisson, Polis as Kosmos in Plato’s Laws. Rmt-s: Cosmos in the Ancient World. Toim. P. S. Horky. Cambridge, 2019, lk 123. Mitmed Platoni hilisemad dialoogid tegelevad sellega, kuidas jumalik mõistus rajab maailmas korda. Mõistusele omistatakse kahetine võime: aduda, mis on hea, ja korraldada kõik sel viisil; vt C. Bobonich, Plato’s Utopia Recast. His Later Ethics and Politics. Oxford; New York, 2002, lk 95.

  25.  M. Raud, Eesti Vabariigi President Konstantin Päts, Tallinn, 1938, lk 56.

  26.  Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk 475.

loe edasi: