1910. aastal saatis Päts Krestõ vanglast omastele mitu kirja.[1] Neist ühes pihtis ta muret, et eriti vanemale pojale Leole tõotab isa eemalolek mõjuda halvasti, kuna „temal on iseloomus teatav omadus, mis õrnalt juhtides temast iseseisva vaatega mehe võib teha, kuid mis ka väga kergesti kangekaelsuseks (eesti jonniks) võib muutuda“.[2] Et toonast kooli ei saanud usaldada, tahtis Päts, kui vähegi võimalik, lapse iseloomu kasvatamist ise juhtida. Tema raamatukogus leiduvate autorite hulgas oli Jean-Jacques Rousseau. Kes teab, vahest oli seal ka viimase romaan „Uus Héloïse“. Selles romaanis seletab Julie, noor ema, laste kasvatamise kunsti – niisugust, mis suudab hoida lapse loomupäraselt head iseloomu. Julgustatagu kõike, mida laps vabalt teeb! „Rikutud sõnad [lapse] suus on võõras rohi, mille seemne tõi tuul. Kui ma selle tõrelemisega ära lõikan, siis kasvab see tagasi. Ma otsin hoopis salamisi juurt ja katsun selle välja kiskuda. Ma olen kõigest aedniku … abiline. Ma rohin aeda, eemaldan umbrohu. Hea vilja kasvatamine on [aedniku] asi.“[3] Pätsi meelest ei saanud laste kasvataja olla pelgalt looduse kui aedniku abiline. Kui lapse iseloom on algselt harali, ei hea ega halb, aines üheks ja teiseks, siis ei võinud seda jätta kasvama omasoodu. Presidendina jutustas ta, et sai väikestelt lastelt harjumata käega kirjutatud õnnesoove. Olevat selge, „need väikesed lapsed pole selle peale iseenesest tulnud, nad on seda vaimu saanud koolist … Kui kool on suutnud lapse hinge kõrgemaid tundeid, armastust oma vanemate, seltskonna ja riigi ning rahva vastu istutada … siis see taim, mis oma alguse on saanud kooli kasvatusest, kasvab, areneb ega nõrke pärastises elus kunagi“.[4] Pole selle peale iseenesest tulnud… Nõnda ei saanud ainult välja kiskuda. Oli vaja aednikku, kes tunneb head vilja, tema seemet, ja istutab selle inimese hinge.
Oru kauneim ehe oligi kool. Aia ääres kaldanõmmel asus Pätsi näpunäidete järgi korraldatud Oru Kodumajanduskool, kus kõikjalt Eestist tulnud neidusid valmistati ette koduperenaiseks. Kooli asutamiskava kriipsutas alla kutse tähtsust. „Et meie rahvas kasvaks tugev, elujõuline ja oleks nii füüsiliselt kui ka vaimliselt, hingeliselt, moraalselt ja esteetiliselt hästi arenenud, seks vajame eeskätt hästi kasvatatud ja õpetatud perenaisi.“[5] Just emad on need, kes Eesti rahvast harivad, ütles Päts kooli avamisel 1939. aastal.[6] Emasid endid hariv kool oli seega asutuste ahela põhimine lüli. Kasvatusküsimus ei alanud emast, vaid ema kasvatamisest. Riik pidi „oma juhtiva ja korraldava käe vahele panema rahva kasvatuse ja perekonnaelu juhtimisele“.[7] Mitte et ema käsi pidanuks lapsele langema raskelt. Emadepäeval paluti, et vanemad sallivalt, õrnalt, „mõistusega nagu helgiheitjaga“ noore inimese hinge valgustaksid.[8] See oli riiklik ülesanne. Isegi koju jääv ema ei väljunud avalikust elust, sest tegeleb kodumajandusega, mille tarbeks loodi iseseisev kutsekoda. Just koduperenaisena olevat Eesti naine viimaks jõudnud poliitilise omavalitsuseni. Pätsi juhtimisel tunnistas riik, et „perenaised on täisküpsed valitsemiseks“.[9] Üldisemalt oli kutseline omavalitsus demokraatliku riigi mõõduandev ilming, sest kõrvaldas keskkoha ainuvõimu. Ent see ei tähendanud Pätsi silmis mitte niivõrd oma asjus otsustamist, vaid õigust ja kohustust riiki abistada.[10] Kutsemajanduskoja, nagu teistegi kodade roll oli selgitada kutsega seotud vajadusi ja puudusi, teavitada ja nõustada valitsust, pidada üleval koole, korraldada kursusi. Kojad olid riikliku struktuuri täienduseks, rahva kasvatamiseks.[11]
Iseäranis suur tähtsus oli kutse viljelejate eneste harimisel. Kuigi Pätsil oli põllumeeste kohta alati öelda häid sõnu, heitis ta neile siiski ette kiindumist rutiini. Kõikjal olla näha, kuidas põllumehed iga uuenduse vastu tõrguvad „ja alles siis, kui nad on näinud, et see uuendus tõesti kasulik, ka oma majapidamises selle läbi viivad“.[12] Olevat eestlaste üldine joon, et alul ollakse „umbusklikud uute ettevõtete, sammude, uute kavatsuste ning progressi vastu“.[13] Tõrksust ei saa aga kõrvaldada käskudega. Just siin algas osava riigimehe, tõelise kasvataja tarkus. Muutuste elluviimiseks tuli ühiskond osavasti kaasa tõmmata. Edumeelsemad inimesed pidid asutama „väikesed tsentrumid, kelle õhutusel ja kaasabil uuendused massi hulka juhitakse“.[14] Niisuguse kaasava juhtimise vahend oligi koda. Selle koosseisu pidid juba Pätsi varajaste kavade järgi kuuluma „rändõpetajad“, kes liiguvad maal ja nõustavad rahvast.[15] Põllumajanduses anti see roll maatulunduskonsulentidele. Nende kõrvale tulid ametisse kodumajanduskonsulendid.[16] Perenaised said pärida toiduainete ja toidu valmistamise, koristamise, aianduse, palju muugi kohta.[17] „Kas diivanlaud võib olla pruun?“ küsiti. „Jah, võib, eriti kui seda täiendab sobiva tooniga vaip.“[18] Kuna 1930. aastatel oli tehnika edenenud, ei tarvitsenud enam rännata. Sai õpetada raadioloengutes, kuidas pesu ja nõusid pesta („Kui söögituba asub köögist eemal, kasutame kindlasti kandikut nõude laualt äratoomiseks“), kuidas ahvatleda aeda kasulikke ja tõrjuda kahjulikke linde („Esialgu meelitatakse varblased tangude või kruupidega julgeks ja hiljem segatakse nende hulka ka mürkterad“) jne.[19] Eriti nõutud olid iluaiakavad, mida konsulentidel polnud kunagi küllalt pakkuda.
„Võtke üks taim keldris, tal ei tule ühtegi rohelist lehte, ta ei näe valgust ja närbub. Sama on ka rahvaga.”
Pätsi arusaama järgi oli kogu riik laias mõttes kool. Kõik asutused – kohalikest seltsidest kutsekodadeni, noorsooringidest parlamendini – õpetasid koostööd ja kasvatasid riiklikku mõtlemist. Nagu poja Leo iseloomus, oli ka rahvas tervikuna alge, mis võis pöörduda heaks, ühise huvi teenistusse, ent võis muutuda ka erakondlikuks jonniks. „Rahvast peab seltsi-elu vastu kasvatama,“ märkis Päts 1905. aastal.[20] Suurimat kasu tõotas ettevõtmine siis, kui alustati maast-madalast. Koolilapsed on „pehme mass“, seletas riigivanem 1935. aastal õpetajatele, „mida teie peate vormima, millest teie peate meile vaba eestlase kasvatama“.[21] Lastesse tuli istutada aateid. („Istutada, kasvatada, – kus hing on vastuvõtlik,“ kuulutas Põllutöökoja juht Kaarel Liidak.)[22] Häda oli Pätsi sõnul selles, et varasem vabaduse puudumine on jätnud eestlase kängu. Võis küll tunda uhkust, et Eesti rahval oli üldse õnnestunud end suurte võistlejate seas „nagu õrn lilleke püsti ajada“.[23] Teisalt ei saanud eirata päritud väärnähteid. „Võtke üks taim keldris, tal ei tule ühtegi rohelist lehte, ta ei näe valgust ja närbub. Sama on ka rahvaga. Meil ei tarvitse siin silmi pigistada, vaid meil tuleb leida vastuabinõusid.“[24] Vähe sellest, et ei saanud silmi sulgeda – riigipea nõudis koolijuhtidelt, et need selgitaksid „oma ringkonnas … rahva iseloomu puudusi, tema häid ja halb külgi“ ja katsuksid selle järgi „noorsugu juhtida ja kasvatada paremuse poole“.[25] Pahed pidi „juurtega välja kiskuma.“[26] Kaalul oli demokraatia, sest valitsemisest võivat osa võtta ainult küps ja ettevalmistatud rahvas.[27]
Niisiis oli avaliku elu parandaja ees kahetahuline ülesanne: rikkumata pinnasesse istutamise kõrval tuli võidelda väärkasvudega. „Kui kodumaa parem tulevik nõuab, siis tuleb kõik, mis takistuseks, karmilt välja kiskuda.“[28] Kui pidada silmas, et just sellises vaimus hakkas Päts riiki reformima, siis saab hoopis teise ilme palju arutatud küsimus, mis ajendas teda 1934. aasta 12. märtsil välja kuulutama kaitseseisukorda. Oli see kartus kaotada eelseisvatel riigivanema valimistel, rahalised huvid, piiramata võimu iha? Või soov vältida riigipööret, mida vapsid ehk juba sõjaliselt ette valmistasid? See, kas vapsid kavandasid riigipööret, on mõistagi oluline, kui meid huvitab 12. märtsi otsuse õigustatus. Ent kõik laseb arvata, et Pätsi enda vaatevinklist oli see asjaolu peaaegu tähtsuseta selles mõttes, et tema arust oli ühiskond ammu küllalt pingestunud, nõudmaks kõige erakordsemaid meetmed. 1932. aasta novembris taotles Pätsi valitsusjuhina Riigikogult nii laiasid volitusi majanduskriisiga võitlemiseks, et tema endagi sõnul sünnitanuks need pöörangu, mis oleks võrreldav Rooma senatus consultum ultimum’iga.[29] Ehkki selleni ei jõutud, olla tarvis ennetavalt sekkuda äärmiste abinõudega, sest „isegi avalikult tullakse kokku ja öeldakse, et võimu äravõtmine on õieti üks väike asi“.[30] Pea sõna-sõnalt samamoodi õigustas Päts poolteist aastat hiljem kaitseseisukorra väljakuulutamist. Tähtsamgi on aga tõik, et Pätsi arusaama järgi ei olnud meetmeid tarvis mitte niivõrd selleks, et tõrjuda mingit vahetut ohtu, vaid selleks, et riiklik organism terveks ravida. Kui laiades ringkondades, mitte ainult vapside hulgas, oli võtnud maad tundmus, et riik ei saa enda ravimisega hakkama, siis olid hädaohus „rahvuslikud ideed, rahvuslik ühistunne“. Seega oli Pätsi arvates juba 1932. aastal viimane aeg riigikorra ümberloomiseks. „Ühiselt peame oma rahvale, riigile, korra looma, mille peale ta julgelt toetada võiks.“[31]
see oli seda sorti tõrje, mis juhatas Pätsi täiesti teadlikult sõna otseseimas mõttes riigipöörde teele.
Kaitseseisukord, mille tavapärane eesmärk on kõrvaldada mõni hoomatav oht ja kaitsta riiki sellisena, nagu see on, oli Pätsi kätes pelgalt üks vahend teiste hulgas viimaks ellu uuendusi, mille hädapärasuses ta oli olnud kaua veendunud. Reformide kava ise ei tekkinud 1932. aastal. Siis kujunes üksnes välja olukord, mida Päts oli peljanud sajandi algul: tänavavaim pöördub kogurahvaliste asutuste vastu, mis ei suuda ühiskondlikke voolusid juhtida õiges suunas. Vapsid olid tema sõnul vool, mis oli kaasa kogunud palju muda. Kuid hädaohu põhjused peitusid sügavamal. 12. märtsi otsusega ei tahetud kõrvaldada demokraatiat ähvardavat ajutist ohtu, st kaitsta varasemat demokraatlikku korda. Eesmärk oli seada uuele alusele mitte üksnes kõrgemad asutused, vaid kogu ühiskond. Tõsi, seegi oli mõeldud ohutõrjena – ja nõnda justkui kooskõlas kaitseseisukorra eesmärgiga. Ent see oli seda sorti tõrje, mis juhatas Pätsi täiesti teadlikult sõna otseseimas mõttes riigipöörde teele. Juristina murdis ta pead, kuidas hoiduda õigusreeglite rikkumisest või, kui teisiti ei saanud, siis vähemalt leida argumente sammude õiguspärasuse kaitseks. Riigi reformijana ei tundnud ta aga truudust vanale korrale. Senistes asutustes puudus tema arvates süsteem. Need tuli pea täielikult minema pühkida ja uutega asendada. Noor riik „on kui uus talu, mis sooservale asutatakse“, ütles Kloostrimetsas talupidamisega värskelt pihta hakanud Päts 1922. aastal Riigikogus. „Kui teie sinna lähete, siis leiate, et seal on veel palju rämpsu kuhjas, hagu, kännud, juured, mättad, osalt on kraavid sisse tõmmatud, osalt katab pinda rauarooste loikude rida.“[32] Mööndavasti oli riigis järgnenud aastatel üht-teist teha jõutud. Aga valesti, kavata, arvas Päts. Nüüd, kui riigivõim oli enda kätte võetud, tuli „parandada ja korraldada, mis meie arvates möödunud 15 aasta jooksul ei olnud küllalt hästi ja õnnelikult tehtud“.[33]
Hoiak, millega Päts asus 1934. aasta märtsis parandamistööle, ilmneb ehk kõige paremini kirjanik Ernst Petersoni jutustatud loost. Peterson olla kord riigivanemalt Kosel külalisena küsinud, mis ajas teda sinna sohu kõike otsast alustama. Kas mõnd üles haritud talu talle ei leitud? „Küllap oleks ka leidnud,“ vastas Päts naeruga, „aga mine seal tegema, kus teine on ees sodinud… Tahtsin näha, mis inimene ka ise suudab luua!“[34] Looja ja ehitaja, väsimata algataja oli Päts oma loomult – seda on mälestustes palju mainitud. Ent satume valele teele, kui kujutleme teda ainuvalitsejana, kes läheb metsade keskele ja ütleb: „Siia saagu sirge joon!“ Versailles’ suursugune aed pidi kõnelema kuninga kammitsemata võimust muljega, et hekid ja puiesteed, peenrad ja purskkaevud on rajatud trotsiks looduslikele piirangutele. Looduse enese jõud oli kuninga tahte alla painutatud.[35] Päts tahtis minna teist teed. „Õige jurist peab ka looja olema“, arutles ta pöördele järgnenud esimeses sihte seadvas kõnes. „Ta ei tohi aga seejuures unustada, et ta ei saa luua midagi tühjast kohast, ühest juhust, vaid loodav peab põhjenema sellel, mis aegade jooksul välja kujunenud.“[36] Kojadki olid valdavalt rajatud olemasolevatele seltsidele ja organisatsioonidele. Need olid koondised, kuid mitte pelgalt kokku haaramise, vaid parendamise, elujõuliste voolude tootlikuks tervikuks liitmise mõttes. Juhi kättepaistvaim tunnus, tema võimu alus oli oskuslik ärakasutamine. „Valitseda seltskondliste ja üksikute isikute jõuavalduste üle peavad ja võivad ainult need, kes suudavad nende jõudude abil luua kõige suurema määra kasulikku seltskondlikku tööd.“[37]
Me ei mõista pätsilikku arusaama juhtimisest, kui ei omista viimases lauses täit tähendust sõnale „abil“. Demokraatlik kord vajab juhti, ütles Päts sõjaväelastele.[38] Riigipeal tulevat olla „nii kui sõjaväejuht …, ta peab kõiki jõude tundma, mis tal kasutada“.[39] Kindrali kujund ei viidanud aga käskimisele ja suva järgi raiuvale tahtele. Pole põhjust arvata, et Päts ei kõnelenud lahtise südamega, kui ütles, et vaba rahvas ei salli meelevaldset korda, kus eiratakse tema nõudmisi.[40] Tema sõnul ei pidanud Eestis etteotsa astuma mõni rahvast eralduv „juhi-iseloom“, nagu 1930. aastate keskpaigaks oli sündinud mitmel pool Euroopas. Tarvis oli inimest, kes mõistab kogu ühiskonna maast-madalast demokratiseerida – kasvatada tõelise rahvavõimu vormilisest ja vigasest demokraatiast puhastatud pinnale. „Meie organiseerime enne rahva ja siis tulevad riiklikud kõrgemad asutused,“ lubas riigivanem.[41] Kaitseseisukorra kehtestamise järel siseministri ja peaministri asetäitja ametisse kutsutud Karl Einbund seletas, et uus valitsus on autoritaarne selles mõttes, et tugineb oma autoriteedile.[42] See tõdemus tõi esile üleminekuajajärgu eripära. Kui paisutame seda mõistet pätsiliku äärmuseni, siis võiksime öelda, et oli koguni midagi demokraatlikku otsuses mitte enam Riigikogu kokku kutsuda ega pidada valimisi, kuni rahvast pole küllalt ümber vormitud.[43] Senisel erakondlikult väärastunud kujul ei saanudki rahvas uuendusi heaks kiita. Liiatigi oskas loid, progressitõrges mass kasulikkust hinnata alles nähtava tulemuse põhjal. Juhtidel tuli tegutseda oma vastutusel, nagu Päts järjepanu rõhutas. Noorenagi oli ta maininud, et patriotism on „tasu, mis riik kui teatav asutus selle eest saab, et ta kodanikkude tarvidusi edendab ja kaitseb“. [44] Nüüd laskis tasu end oodata. Olude sunnil pidi ajutiselt maksma tagasiulatuv demokraatia: tulevikus, kui rahvale olid antud sobivad asutused, võis ta ise valitsemisest osa võtta ja oma huvide üle arutleda; seni tuli valitsusel toimetada oma parimal äranägemisel ja nõutada rahva nõusolekut tagantjärele.
Nõnda polnudki selles justkui midagi kummalist, midagi demokraatiale vastukäivat, kui kohe pärast kaitseseisukorra kehtestamist – ajal, kui võinuks oodata jäägitut tähelepanu sisejulgeolekule – hakkas valitsus kiirkorras ellu viima haridusreformi ning vaatamata jutule rahva kaasamisest eiras täielikult õpetajate vastuväiteid, rääkimata Riigikogust, mis kutsuti sügisel küll veel korra istungile, ent jäeti võimaluseta arutada poole sõnagagi selleks ajaks rakendunud suuri muudatusi.[45] 1934. aasta suveks oli valitsusest tulnud dekreetide sadu, millest valdaval enamikul polnud midagi pistmist korrakaitsega tavapärases mõttes.[46] Päts ise kirjeldas seda tähtsa riikliku tööna. „Riigikogus ei saanud meie parema tahtmise juures uuendusi läbi viia. Vabariigi valitsus on seda teinud, ja ma usun, et [see] samm hukkamõistmist maa poolt ei ole leidnud.“[47] Et kasulikku mitte hukka mõista, selleks pidi muidugi enne mõistma, kasvatatud saama. Kui suur reformi-töö nelja aasta pärast Pätsi hinnangul valmis sai ja Riigikogul lasti taas kokku tulla, siis ütles riigihoidja: kõik tehti selleks, „et jõuda ükskord ajajärgule, kus meie rahvas oleks öelnud, et oleme kui kooli lõpetanud ja võime uhkusega kooliõpetajaile kätt pakkuda ja tänada neid tehtud töö eest, siis iseseisvalt koolist välja tulla ja oma tööd iseseisvalt jätkata“.[48]
Aga kuidas kasvatada vaba, iseseisvat rahvast? Patriotismi, nagu sõprust ja armastustki, ei saa sisse sundida, väitis Päts noorena.[49] „Peame oma demokraatia kasvatamiseks julgeid ja iseseisvaid iseloomusid arendama,“ kuulsid hiljem riigipealt koolijuhatajad, keda manitseti, et nende käe alt ei tuleks välja „heakskiitjad ja peanoogutajad“.[50] Laiemalt oli siin tegu raskusega, mida poliitika ei saa vist iial maha raputada: kuidas sünnitada valitsemisega loovat isetegevust? Juht ei võinud ju piirduda sellega, et katkub-painutab „koguelulise loomevõimu“ saadusi ja kisub neid välja, kui muu ei aita. Aadete istutamine vastuvõtlikku lapsehinge oli seeme, mitte kogu kasvatamise kunst. Nagu Päts poja Leo juures tõdes, ei kujunenud iseseisev inimene iseenesest, vaid vajas õrna juhtimist. Ka vabadust ehitati tema sõnul „alt ülesse“.[51] Pangem tähele, kui kummastava paradoksi see väljend meie ette asetab. Mitte altpoolt üles ehitamist ei mõeldud. Vabadust tuli ülevalt ehitada alt üles. „Õrnadest niidikestest ja rakukestest peab kasvama suur vabadusehoone, mis peab kogu riigi katma.“[52] Pätsi veendumuse järgi ei saanud selline hoone kerkida kasvatajata. Riigiuuenduse keskmes oli psühholoogilis-organisatoorne probleem. Oli tarvis leida abinõusid, tõmbamaks rahvast sel moel kaasa, et ta aegamööda ise, vabal algatusel kaasa tõmbaks. Tagasiulatuva demokraatia mõte kallutas järeldusele, et isegi sunniga saab kasvatada vabadust, kui sunnitakse koostööle, mis muudab inimeste sihte aatelisemaks. Ja mis sobinuks riigikasvatuseks paremini kui oma maa harimine, ehtimine, elustamine – Eesti maa eestistamine? „Kõik organiseeritud rahvuse organid, vallad ja maad, alevid ja linnad tunglevad selle suure ülesande kallal,“ kirjutas geograaf ja rahvuslane Edgar Kant otsekui programmiks uuele võimule. Kõik rippuvat ära juhtide leidmisest, kel on küllalt asjatundmist ja vähe auahnust.[53] Sellist meest, sellist iseloomu olid riigi etteotsa oodanud paljud.
Ave Taavet 2021
1910. aastal mõisteti pagulusest naasnud Pätsile aasta kindlusvangistust 1905. aasta rahutuste ajal avaldatud artiklite eest. Hiljem muutis Senat otsuse üheksakuuliseks vangistuseks, mida Päts saadeti kandma Peterburgi Neeva kaldal asuvasse Krestõ vanglasse; vt T. Karjahärm, Konstantin Päts: poliitiline biograafia. I osa. Vabameelne opositsionäär (1874–1916). Tartu, 2018, lk 299–305. ↑
K. Päts, Kirjad omastele Krestõi vangimajast. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 72. ↑
J.-J. Rousseau, Julie ou La Nouvelle Héloïse. Pariis, 1967, lk 442. ↑
Julgusega jõutakse edasi. Päevaleht, 23.05.1940, lk 2. ↑
Haridus- ja sotsiaalministeeriumi märgukiri vabariigi valitsusele Oru kodumajanduskooli kohta, 1935. Rahvusarhiiv (edaspidi RA), ERA.R-6.1.288, l 71. ↑
Oru kodunduskool avati. Päevaleht, 30.06.1939, lk 4. ↑
K. Päts, Meie rahvas ja riik on kindlal alusel, lk 512. Alates 1938. aasta algusest anti kõigile vanematele, kes tulid perekonnaseisuametisse lapse sündi registreerima, Koduse Kasvatuse Instituudi ilmutatud raamat „Meie laps ja tema eest hoolitsemine“ (Tartu, 1938). Instituudi asjatundjad selgitasid, kuidas vanematel tuleb laste juhtimisel kooli toetada: „Unustatakse sootuks, et laps viibib kooli ja õpetajate järelevalve all ainult 5–6 tundi päevas, ülejäänud aja aga veedab ta väljaspool kooli.“ E. Treffner, Kodu kooliealise lapse juhtijana. Tartu, 1938, lk 6. ↑
J. Steinmann, Vanemate ja laste sõprusvahekorrast. Rmt-s: XV emadepäev. Tallinn, 1937, lk 11. ↑
Seda ütles Päts kodumajanduskoja avamisel, vt Uus Eesti, 14.05.1936, lk 4. ↑
St mitte kehtestada kutsega seotud reegleid. Samuti pidi kodade tasandil arenema solidaarne koostöö erinevate kutsete vahel; vt Kutsemajanduskoja seadus (Riigi Teataja, 1935, 95, 783). ↑
Riigikogu protokollid, IV koosseis, VI istungjärk, 121. koosolek 20.02.1931, lk 2281; K. Päts, Omavalitsuse mõttest, lk 389. ↑
K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest, lk 300. ↑
K. Päts, Loodusvarade instituudi tähendus [1937]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 518. ↑
K. Päts, Riigiuuendus algab majandusest, lk 300. ↑
Vt K. Pätsi märgukiri põllutöökodade loomise kohta. RA, EAA.2281.1.17, l 7. ↑
Need olid nagu „väike sõjavägi, kes võitleb mustuse, teadmatuse, oskamatuse vastu meie kodudes…“. Vt Iga kodu vajab nõuannet. Uus Eesti, 05.04.1937, lk 2. ↑
Kodumajanduskoda annab nõu. Postimees, 07.01.1937, lk 1. ↑
Ärakiri kodumajanduskoja nõuniku kirjast H. Härmile. RA, ERA.2636.1.1, l 35. ↑
Kodumajanduskoja nõuniku Mari Kauri raadioloengute tekstid. RA, ERA.2636.1.9, l 105, 143. Sooviti tagada ka nõu ellu rakendumine. Koja sekretäri sõnul pidi konsulent „olema suuteline töötama perenaise kõrval, kui tarvis, ettevaatlikult jagades juhatusi ja õpetusi…“. Vt Iga kodu vajab nõuannet, lk 2. ↑
K. Päts, Seltskondline kasvatus laste juures [1905]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 370. ↑
K. Päts, Maa on püha [1935]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 421. ↑
K. Liidak, Tõusva Maa teedest ja tähistest. Tõusev Maa, 1933, veebruar-märts, lk 4. ↑
K. Päts, Meie riik ja rahvas on kindlal alusel, lk 511. ↑
K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud [1936]. Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 245. ↑
K. Päts, Meie riik ja rahvas on kindlal alusel, lk 512. ↑
K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud, lk 248. ↑
Riigipea K. Päts kõneles Õpetajate Koja avamisel. Uus Eesti, 09.10.1936, lk 4. ↑
K. Päts, Maa on püha, lk 421–422. ↑
Kui Antiik-Rooma vabariiki ähvardas sisemise ohu tõttu häving, siis pöördus senat mitmel korrel magistraatide (iseäranis konsulite kui kõrgeimate magistraatide) poole üleskutsega kaitsta vabariiki (res publica’t) kõigi vajalike vahenditega. Niisugune üleskutse oli viimne (ultimum) abinõu juhuks, kui seaduslikest vahenditest polnud enam abi loota. See ei andnud magistraatidele täiendavaid õigusi, vaid pakkus poliitilist toetust seaduste erakorraliseks rikkumiseks; vt G. K. Golden, Crisis Management during the Roman Republic. Cambridge, 2013, lk 148. ↑
K. Päts, Kriisi ületamas (kõne Riigikogus 22. novembril 1932). Rmt-s: Konstantin Päts. Minu elu, lk 202. ↑
Sealsamas, lk 212. ↑
K. Päts, Riigieelarve ja riigikorralduse põhimõisted (kõne Riigikogus 17. märtsil 1922). Rmt-s: K. Päts, Eesti riik II, lk 213. ↑
Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks. Päevaleht, 17.01.1935, lk 3. ↑
E. Peterson, Suuremat eesti meest ei ole ma leidnud… Rmt-s: K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaegsete mälestusi. Tallinn, 1934, lk 95. ↑
Kuivõrd see mõte aia tegelikul kavandamisel ja rajamisel mõjuv oli, selle kohta vt G. Quenet, Versailles, une histoire naturelle. Pariis, 2015, lk 39. ↑
Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. ↑
Ikka ja alati tõsises töös. Kõneleb riigivanem Konstantin Päts. Helifilm. Filmiarhiiv, 18/116. ↑
Kaitseväe juhid riigivanema juures. Kaja, 27.04.1935, lk 1. ↑
Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. ↑
Rahvamurd kuulas K. Pätsi. Kaja, 13.02.1934, lk 4. ↑
Riigivanem K. Pätsi kõne aastavahetusel. Päevaleht, 01.01.1935, lk 1. 1935. aastal oli Päts peaminister riigivanema ülesannetes, kuid see nimetus kajastas üksnes tema võimu algupära; õigusliku seisundi poolest oli ta riigivanem. ↑
Riigikogu astub kokku oktoobris. Päevaleht, 30.08.1934, lk 4. ↑
1935. aasta jaanuaris ütles Päts kohaliku omavalitsuse tegelastele: „Ma tahan teile päris avalikult ja kindlalt siin öelda, et senikaua, kui meil ei ole jõudnud lõpuni niisugune seltskondlik organiseerimine, ei tule kokku riigikogu ega võeta ette valimisi.“ Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. ↑
K. Päts, Patriotism ja poliitika [1909]. Rmt-s: K. Päts, Eesti riik I, lk 153. ↑
Õpetajate Liit saatis riigivanemale märgukirja, kus märgiti, et keskkoolide reformi ei tohiks teostada dekreediga, ilma et õpetajad saaksid seda isegi kaaluda: Salapärane koolireform. Postimees, 26.04.1934, lk 5. Riigivanem võttis õpetajate esindajad vastu, kuid nende vastuväited reformis ei kajastunud ning laiemat arutelu ei toimunud: Õpetajad keskkooli uuenduskava vastu. Maa Hääl, 16.05.1934, lk 1. ↑
Vt Kolme ja poole kuuga 49 dekreeti. Postimees, 28.06.1934, lk 3. Avanes võimalus teha ka n-ö vigade parandusi. Asutavas Kogus oli Päts kõnelenud Riigikohtu Tallinnasse rajamise poolt, ent asukohana jäi peale Tartu. Nüüd toodi Riigikohus viivitamata Tallinnasse, vt Riigikohtu asukoha muutmise seadus (Riigi Teataja, 1934, 51, 425). 1933. aastal muudetud põhiseaduse järgi sai riigivanem seadusi dekreedina anda üksnes „edasilükkamatu riikliku vajaduse korral“ (§ 60 lg 1 p 12). ↑
Asutav kogu põhiseaduse muutmiseks, lk 3. Siin oli täpsemalt juttu kirikureformist, ent mõte laienes teistelegi uuendustele, eriti haridusreformile, mille kohta Päts oli ennegi kurtnud, et Riigikogu ei tahtnud seda (tema soovitud suunas) läbi viia. ↑
Riigihoidja K. Pätsi kõne. Päevaleht, 13.04.1938, lk 8. ↑
K. Päts, Patriotism ja poliitika, lk 153. ↑
K. Päts, Ei, püssitikkude otsas ei ole meie istunud, lk 247. ↑
Riigipea K. Päts kõneles Õpetajate Koja avamisel, lk 4. ↑
Sealsamas. ↑
E. Kant, Eestluse ülesanded. Rmt-s: Tähised. Eestluse aastaraamat, Tartu, 1935, lk 34. ↑