Ei ühtki abimeest? Ma olen üksi?
Nii võib ju mehest saada soolaligu,
kui silmad on tal kannudeks, kust kastab
ta tolmu aias sügisel.
William Shakespeare, „Kuningas Lear“.[1]
Juuli keskpaigas oli Päts viimast korda Orul. Lossis korraldati vastuvõtt Varese valitsusele, mille lõppedes sõitis president kohe tagasi Tallinnasse.[2] Rahva seas oli Oru toredus tekitanud nurinat. Nüüd aga arvas Päts, et oleks võinud ehitada rohkemgi – kui mõned hooned langevatki varemeisse, siis öeldakse vähemalt, et siin elas Eesti Vabariigi president.[3] Kõigil sõitudel saatsid presidenti Rahva Omakaitse ja NKVD agendid. Kadrioru residents oli samuti julgeoleku valve all. Tarastatud riigipeal oli vähe aimu sellest, mida Toompeal ja mujal korraldati. Lossiaed oli sündmuste keskel nagu puutumata oaas. Siin oli „kõik endiselt ilus ja vaikne“, meenutas Voldemar Päts, kes neil päevil presidendiga kohtus. „Peenrad oli tulvil õitsvaid lilli, eriti palju oli mitmesuguseid roose, mida vend nii armastas.“[4] Pühapäeval, 21. juulil kuulis president raadiost, et punane parlament oli võtnud vastu deklaratsiooni, millega nõukogude võim kuulutati kehtivaks kogu Eesti maa-alal.[5] Mis oli siis saanud tema võimust? Tema volitused olid lõppenud, teatas õhtul Kadrioru lossi saabunud Hans Kruus. Presidendiamet tulevat anda üle Varesele. Päts tunnistas, et „liisk on langenud“, ega pannud vastu. Vormi üle põgusalt vaieldi. „Kuna minu ülesanded Vabariigi Presidendina olid määratud senises Eesti Vabariigi Põhiseaduses,“ kõlas lõplik tekst, „siis uuele korrale ülemineku puhul loen mina tarvilikuks oma volitused maha panna ja Vabariigi Presidendi ülesanded üle anda Peaminister Dr. Joh. Varesele.“ Päts kutsus rahvast üles andma viimasele täit usaldust ja toetust.[6] Selle otsusega oli liisk tõesti langenud. Presidendil oli võimalus uusi asutusi korrale kutsuda, kuulutada, et need polegi päris asutused, vaid isehakanud otsustajad. Nüüdsest oli ta aga ise kõigest inimene, kaduv nagu kõik teised.
Millised ka polnud Pätsi motiivid, vaevalt tasub otsida mõnd hoolikalt kaalutud kava, mis võinuks tal meeles mõlkuda.[7] Jääb mulje, nagu oleks riigipea enese mõtted otsiskledes ja kobades laiali rännanud. Samm-sammult, lootuses, et ehk läheb kõik hästi, oli edasi liigutud. Oli jõutud ummikusse. Polnud teha muud kui oodata, et mõni võõras mõõk sõlme läbi raiub. Enne Kadriorust lahkumist kutsus Päts koosolekutesaali kõik kantselei inimesed. „Pean lahkuma,“ olevat ta öelnud poolringi võtnud kuulajatele. „Olud on seesugused. Kahju on oma elutöö pooleli jätta. Raske on näha lagunemas kõike seda, mida inimene oma terve eluaja koos teistega on ehitanud. Valus on näha seda kõike purustatavat, lagastatavat…“ Nende sõnade juures olevat Päts nuuksuma hakanud ja kabinetti tagasi läinud.[8] Võiks arvata, et nüüdki oli juttu suurtest väärtustest – kodumaa, rahvas, riik –, mitte puudest või millestki samavõrd silmanähtavast. Sai siis sel hetkel tõesti muretseda Kadrioru noorte tammede, Oru lillede või Kloostrimetsa talu pärast? Ometi kõneleb palju sõna „lagastama“, mida Päts väidetavalt kasutas – ja mis olevat talle pisarad silmi toonud. Päts oli jurist, aga riik ei olnud talle abstraktsioon. Ikka ja jälle oli ta riiki võrrelnud talu või aiaga. Kui vastse deklaratsiooni järgi maksis nõukogude võim kogu Eesti maa-alal, siis ei olnud see territoorium, millel seda maksmist kogeti, vaid maa, aastate pikku kaunistatud ja viljakaks töötatud maa, millest siin, Kadriorus, oli nähtav üksnes lapike, jah, aga eeskujulik, paleuslik lapike, pars pro toto. Peremeheseisund oli Pätsile mitte ainult tema enda, vaid teistegi silmis sedavõrd kehasse kasvanud, et seda ei saanud koos volitustega ära kinkida. Päts ei kannatanud maa pärast, ennast unustades – ta kannatas, nagu kannatab peremees, kelle silme all rikutakse tema tööd. See oli hullemgi lagunemisest. Lagastamine oli töö teravaim vastand.
Paistab, nagu oleks Päts just nüüd, vanglahaiglasse suletuna leidnud endast kõrvalekallutamatu, igasugustest kompromissidest keelduva tahte.
Oru loss jäi Pätsi mõtetesse ka pärast küüditamist. Ta jutustas sellest isegi julgeolekuagentidele, kes käisid teda 1941. aasta alguses Ufa linnas üle kuulamas. Seal olid tema elutingimused veel mugavad. Ruumika korteri kõrval oli väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega.[9] Päts ei teinud agentide ees saladust sellest, mida arvas kommunismist ja selle ehitamisest. See, mida ta Baškiirias nägi, olevat ainult kinnitanud tema veendumust, et kommunism tähendab vaesust, räbalates lapsi, pori ja kultuuritust. Ja see kõik oli määratud Eestile – sellele kaunile Eestile, millele oli pühendatud tema hool![10] Perekonnast lahutamine ja varsti alanud järsem kohtlemine tekitasid vabaneda lootnud Pätsis masendust, ükskõiksust saatuse vastu. Puhuti valdas teda siiski optimism, et Eesti saab vabaks ja ta ise tagasi koju.[11] Ent kojusõit laskis end oodata kaua. Kummaline küll, aga paistab, nagu oleks Päts just nüüd, vanglahaiglasse suletuna leidnud endast kõrvalekallutamatu, igasugustest kompromissidest keelduva tahte. Kaasani psühhiaatriahaiglas nimetati teda patsiendiks nr 12 ja keelati kasutada oma nime. Ometi kinnitas ta järjepanu, et on Eesti Vabariigi president, kelle kodumaa on vaba ja iseseisev riik. Tema käitumine oli seisusekohane. Lumivalge peaga küürduv rauk lamas ühtesoodu voodis, ei lasknud end isegi kanderaamil värske õhu kätte viia, tõrkus sööki ja ravimeid võtmast, umbusaldas kõiki, iseäranis juute, kuulutas lehtedest loetu lausvaleks, oli kidakeelne, aga mitte siis, kui kukkus sõimama personali või sülitama kurja venelastele, kes teda õiguseta kinni hoidvat (tema hääl oli kõhetule kogule vaatamata tugev), see patsient ei unustanud oma riigipeastaatust. Kui ajalehes kirjutati, et Eestisse rajati kommunistide puhkekodu, läks ta hirmsasti viha täis. 1951. aasta suvel öeldi, et ees on minek teise haiglasse. Uhke patsient ajas vastu ega lubanud end transportida. Alles uimastatuna õnnestus ta viia laevale, mis suundus mööda Volga jõge lõunasse. Mis parata, need siin polnud vabatahtlikud minekud-tulekud.
Tšistopoli haiglas pidi Päts kolm aastat endisel moel voodis lamama, kuulama koridoris üürgavat valjuhääldajat, millest lasti – oletatavasti raviks – kommunistlikku propagandat. Siis tuldi teda jälle ära viima. Taas vaidles ta vastu, uskumata lubadust, et seal, kuhu minnakse, on palju parem olla. Haige lükkas põlastusega tagasi selgatõmbamiseks antud musta vangirüü ja nõudis oma riideid. Kuus ülikonda oli kodust kaasa toodud. Nüüd oli alles üksainus villane ülikond, seegi kompsus seismisest täiesti kortsus.[12] Reisile kaasa võtta polnud jäänud muud kui väike kohver, milles oli pisike padi püüriga. Kõik muu oli ära võetud.[13] Paremate tingimuste kohta oli aga tõtt räägitud. Kui räbaldunud ja külmetav patsient pika reisi järel vanglaautost õlgedelt välja tõsteti, oli tema ees Viljandi lähedal asuv Jämejala haigla. Alguses ei tahtnud Päts uskuda, et viibib Eestis. Alles pargis asuvad linnupuurid olevat teda veennud.[14] Hiljem nuttis ta ja kordas läbi pisarate: „Nüüd olen jälle sellel pühal pinnal.“ [15] Jonn oli alles, kärkimist Jämejalas enam ei kuuldud. Ebameeldiva kõneluse katkestamiseks tõmbas Päts nüüd lihtsalt teki üle pea. Ta rääkis sageli oma talust. Kurtis, et aasta enne lahkumist oli külm võtnud ära noored õunapuud, mis oskamatu aednik oli jätnud katmata.[16] Puhanguti tabasid endist riigipead orientatsioonihäired. Siis ütles ta, et peab minema riigiasju ajama või et õde ootab teda Oru lossis. Tervis hakkas tasapisi paranema. Depressioon vähenes. Pätsil oli hea meel, et saab maetud kodumulda.[17] Ometi tuldi talle kümmekonna päeva pärast uuesti järele. Ümberpaigutamistele oli ta ennegi vastu seisnud. Sel korral oli meelekibedus kindlasti määratult suurem. „Kas teil ei ole piinlik mind oma kodust lasta ära viia?“ olevat Päts haiglaõelt lahkudes küsinud.[18]
Toilasse Pätsi Eestis viibimise ajal ei lastud. Kuid mida olekski ta sealt eest leidnud? Loss oli varemetes, pargi oli vallutanud umbrohi. Esiotsa kavandati Orule lastekodu, siis kommunistliku intelligentsi sanatooriumi. Vares oli seal korraldanud vastuvõtu. Personali hoiti eemal, kuid mälestustest aimub, kuidas sissetungimist kogeti. Kogu öö ja päev olevat kostnud lossist metsikut kisa. Kui pidutsejate lahkudes asuti tube korrastama, siis olevat paistnud, „nagu oleksid ruumides möllanud loomad“.[19] Uus komandant olevat hakanud teenijaskonda terroriseerima – ähvardanud kõik seina äärde panna ja tuua Petserist uued aednikud, kes täidaks Oru pargi kurkide ja sibulatega. 1941. aasta augustis, sakslaste lähenedes oli saabunud punaväelaste salk ja pistnud tungaldega põlema kõik hooned. Mõne tunniga jäid enamikust järele vaid tuhk ja suitsevad müürid. Lossi katus, osa tornist langesid sisse, uksed-aknad, kogu sisustus põles maha. Üksnes kodumajanduskooli maja oli nagu imekombel puutumata jäänud.[20] Kui sakslased 1944. aastal taandusid, lasti seegi õhku. Suurest kasvuhoonest säilisid raamistik ja kivimüürid. Kuid kaitset taimedele need ei pakkunud. Juba esimesel talvel olla pakane kõik hävitanud, muuhulgas paar tosinat viinapuud, mis olid hästi kasvama läinud ja vilja kandnud.[21] Järgnenud aastatel tungis varemete vahele pikkamisi võsa. Selleks ajaks, kui Päts Eestisse toodi, oli pargiala juba metsistunud. Vaevalt tasub kahetseda, et see pilt jäi lossi endisel peremehel nägemata.
Konstantin Pätsi lapselaps Matti meenutas, et naasis 1956. aastal esimest korda pärast küüditamist Orule. Baškiirias lastekodus oli ta näinud ilusaid unenägusid, mille „tegevus toimus kaunis looduses, kus oli puid, muruga kaetud mäenõlvu, jõgi, liivakivikoopad, taamal meri“. Hommikul ärgates ei suutnud ta mõista, mida oli näinud. „Hiljem, … kui kõndisin taas lapsepõlveradu – nüüd juba lõhutud Orul –, sain aru, et unes nähtu oli olnud Oru park.“[22] See oli kordumatu ja isiklik kogemus. Nii kauneid mälestusi kõigil polnud. Vähesed said nii läbilõikaval viisil vaadata oma lapsepõlve varemetele, kuid üldjoontes oli see meeleseisund, mis valdas nõukogude ajal suurt osa eestlastest. Palju oli neid, kes jäid mõtetega mahajäänud maakodu külge. Ent ei pidanud tingimata tuginema iseenda mälestustele, et saada torgatud sellest lahtirebituse tundest, mida sisendasid linnadesse ja kolhoosiasulaisse, tihti otse põldude keskele ehitatud plokkmajad.
Mõneti oli see vaatenurga küsimus. Uusehitisi võis pidada edasiminekuks. Toilast mitte kaugele Sirgalasse, värske põlevkivikarjääri kõrvale kerkinud asulat esitati musternäitena uue võimu loodusega harmoneeruvatest saavutustest. „Pole midagi öelda – esialgne pilt on hämmastav,“ kirjeldas üks külastaja. „Hämmastav just selles mõttes, et soode vaikne romantika kohtub siin otse käeulatuses kivi ja betooniga, moodsa ehituskunstiga. Samas on neljakorruseline hoone, aga otse selle taga vajub jalg pehmesse samblasse.“[23] Nõukogude Eestis tembeldati kodanlik eelkäija alaarenenud agraarmaaks. 1970. aastate alguses, kui oli jõutud juba küllalt areneda, väideti, et Eestimaa pole enam kaugeltki see, mis 1940. aastal. „On tekkinud hulk täiesti uusi tööstusharusid … Meie vabariigi keemiatööstus laiendab iga aastaga keemiatoodete sortimenti … Tööstuse kiire areng on toonud kaasa ka linnastumise protsessi kiirenemise. Vabariigi pealinn Tallinn on kujunenud tõeliseks suurlinnaks … Tundmatuseni on muutunud meie küla pale … Kolmekümmend kaks aastat nõukogude rahvaste vennalikus peres – see on terve epohh, täis tõsist tööd, täis suuri ümberkujundamisi, uue elu ehitamist.“[24]
Eestlastele oli see valdavalt võõras vaimustus. 1970. aastatel levis pigem „kaduvikumeeleolu“, kui kasutada sõna, millega tähistati tagurlikuks peetud igatsust pöörduda mõteteski tagasi sellele ametlikult põlatud agraarmaale, millest eemaldumiseks nõukogude tööstusel nii palju saavutusi tuli korda saata.[25] Möödunud Vabariik kujunes paljudele nostalgiat vormivaks raamiks – mida rohkem kaunistati möödunud aegu, seda enam tugevnes tunne, et just see oli see, mida igatseti.[26] Kirgastunud minevikupilt tekitas kummaliselt pingestatud suhte oma maasse. Küllap nägid ka paljud kohalikud oma ümbruskonda samal moel nagu üks Eestisse reisinud väliseestlane: „Masendavalt mõjus kontrast idealiseeritud Eesti-kujutluse ja reaalse – igapäevase elu – vahel. Ühelt poolt ei ole ma kunagi tundnud ennast olevat nii kodus ja identne selle maa ja nende inimestega. Samal ajal aga ei ole ma kunagi varem tundnud sellist kibedat valu Nõukogude okupatsiooni vastu, kui nähes selle süsteemi julma ning salakavalat mõju maal ja rahva seas, mida olen alati omaks pidanud.“[27] Kodu polnud enam päris kodu. „Eestlane ei tunne ennast Eestis enam kodus.“ Sel viisil võttis Lennart Meri 1988. aastal loomeliitude pleenumil kokku kõik maad ja rahvust ohustavad arengud.[28]
Taastamine oli mõeldud koristamisena – maa ajaloolise eestipärasuse paljastamisena nõukogude rämpsu alt.
Tundmaks kontrasti ideaalse ja reaalse Eesti vahel, pidi kodumaa lõhestama vaimus kaheks. Kuid see ei tarvitsenud sündida nõnda, et tegelikkuses kogetu kummutab või tunnistab paikapidamatuks oma idealiseeritud paariku – ja paneb viimasest loobuma. 1980. aastate teisele poolele sai iseloomulikuks vastupidine hoiak: mineviku Eesti tunnistati reaalsemaks kui see, mida nägid silmad. Tõeline Eesti oli ära lagastatud. See polnud püüdmatult kadunud. Ilu ja kord – erinevalt minevikust – olid taastatavad. Matti Päts ei kutsunud üles taastama mitte üksnes Oru lossi. Tema arvates tuli ennistada kogu iseseisvusaegne keskkond. „Nii palju, kui on seda üldse võimalik taastada – maastikke, taluansambleid, ühiskondlikke hooneid, teid, sildu ja palju, palju muud, mis on langenud pool sajandit kestnud hävingu ohvriks.“[29] Nõnda kaugele küündiv muinsuskaitseline tung võib paista mineviku küljes rippumisena. Kuid taastamine oli mõeldud koristamisena – maa ajaloolise eestipärasuse paljastamisena nõukogude rämpsu alt. Eesmärk oli kasvatada kodutunnet iseenese kodumaal.[30]
Muinsuskaitse oli eetilise sihiga ettevõtmine. Nagu Enn Põldroos ütles Rahvarinde asutaval kongressil, polnud Eestis võsastunud mitte üksnes põllud, vaid ka hinged.[31] Üks hooletus andis tunnistust teisest. Saaremaal talus lapsepõlve veetnud Juhan Peegel jutustas 1989. aastal, kui kurvaks muutus ta kodupaigas, mõeldes tagasi Vabariigi ajale. Endised puisniidud, mis kunagi olid koristatud ja rehitsetud nagu park, olid nüüd risu täis. „Eks inimesed ole ka teised. Kuidas nüüd öelda – see eetika külg on kõvasti paigast ära läinud… Ja töössesuhtumine on ühe inimpõlve jooksul nii ära lagastatud, et ei oska öelda kohe.“[32] Eesti Vabariik sai õigele teele tagasipöördumise tähisena inimnäolise korrapära võrdpildiks. „Siis oli kõik loomulik – oli see pisike maa ja pisike linn ja oma koolid ja asjad ja kõik käis, nagu loomulikult peab käima. Vahepealsed aastad on kõik loomuliku arengu segi löönud.“[33] Nõukogude olustikuga võrreldes paistis kunagine riik õigusega demokraatlikuna. Kuid eeskätt paistis see lagastamise antipoodina. „Oli kord olemas Eestimaa, mida iseloomustas hoolitsetus ja kord, puhtad majad ja sirged põllupeenrad,“ seletas Enn Põldroos.[34] Sel moel viidi justkui tagantjärele lõpule 1930. aastate kodukaunistamine – endises Eestis polnud enam ühtki elamut, mis poleks varustatud viljapuuaiaga, piiratud ilupuudega, kaunistatud lilledega.
Ka Pätsi ausamba taastamine 1989. aasta suvel oli midagi enamat kui lihtsalt ühe mälestise ennistamine. Trivimi Velliste sõnul sisendas sammas lootust, et peagi taastatakse Eesti Vabariik.[35] Võib jääda mulje, et lükati ümber see, mida Päts oli aina korranud: et kestavad asutused, mitte inimesed. Carl Robert Jakobsoni matused olid esile kutsunud sellise patriootliku tundepuhangu, et hilisemast ajast ei ole midagi kõrvale panna. Suuri kivimürakaid tassiti jõest välja, et ehitada kõigi eestlaste nimel suur kivitempel.[36] Vaid kümmekond aastat hiljem oli Jakobsoni haud unaruses. Kas saab leida paremat tõendust Pätsi väitele, et tundepuhang, kuitahes võimas, ei kasvata midagi püsivat? Ja ometi, nüüd oldi Tahkurannas taastamas 1940. aastal lõhutud sammast. Olgugi mälestisena, oli Päts osutunud monumentaalseimaks inimeseks Eesti ajaloos. Ent 1989. aastal ei
koondanud Päts rahva meeli mitte niivõrd inimesena kui loojana. Kujutlus kaunist ja korrapärasest Eestist oli tema poliitilise mõtte pärand. See oli püsivaim asutus, mis tal õnnestus luua. Sestap tunduski, et Eesti Vabariigi püüdluste kvintessents oli väljendunud Orul. Mõneti oli see pettekujutelm. Aeg oli langetanud loori sellele, mida kaunis kord varem tähendas. Ometi muutus Pätsi poliitiline pärand uude demokraatlikusse olustikku sobivaks just seetõttu, et selle algupärane meelsus oli mälust pühitud. Seda võib pidada moonutuseks, aga ka päästmiseks. Alles pool sajandit hiljem leidis „ilus ja tugev Eesti“ massilise kandja isetegevate asutuste ja kaasatõmbava rahva näol.[37]
Ave Taavet 2021
4. vaatus, stseen 6; Georg Meri tõlge, veidi muudetud. ↑
Pätsi viimne käik Orule. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 29.12.1948, lk 2. ↑
Fakt [V. Kures], Lähemast minevikust, lk 1. ↑
V. Päts, Eesti Vabariigi Presidendi K. Pätsi viimased valitsemise päevad ja tema küüditamine 30. juulil 1940. Välis-Eesti, 30.07.1950, lk 10. ↑
E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 307. ↑
Fakt. K. Pätsi avaldamata käskkiri. Eesti Päevaleht, 01.11.1966, lk 1–2. Riigi Teatajas seda käskkirja ei avaldatud ja otsus vormistati teisiti, vt: R. Marandi, Konstantin Päts ja Eesti Vabariigi lõpp 1940. aastal. Rmt-s: R. Marandi, Valitud artikleid Eesti riigist ja poliitikast. Tallinn, 2007, lk 107. ↑
Presidendi kantseleiülemale Elmar Tambekile tuli ametist lahkumise otsus üllatusena, kuna sellest polnud enne juttu olnud. Päts olevat teda hiljem lohutanud. Ta olevat seda otsust igakülgselt kaalunud. „Minu lahkumisega ei ole Eesti veel kadunud. Kui rahvas hoiab kokku, jääb Eesti püsima! Meie kõikide üle valvab Jumal, kes ei lase heal seemnel raisku minna.“ E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 308–309. Tambek ei ütle midagi selle kohta, miks arvas Päts, et pole otstarbekas tõrkuda ametist lahutamise katse vastu ja oma volitusi ükskõik millisel moel veel kasutada. Ametivandega oli President tõotanud kaitsta Põhiseadust ja seadusi. ↑
E. Tambek, Tõus ja mõõn, lk 310. ↑
President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees: dokumente ja materjale. Koost. M. Ilmjärv. Tallinn, 1993, lk 9. ↑
Sealsamas, lk 12. ↑
Järgnevad üksikasjad pärinevad ühe Saksa sõjavangi kirjeldusest, mis kattub sel määral kinnitust leidnud tõsiasjadega, et ei saa kahelda tema viibimises Pätsiga samades haiglates; vt K. Päts suri kodumaal? Meie Kodu, 16.08.1956, lk 1. ↑
Sealsamas, lk 1. ↑
H. Kaudre, Mälestusi Konstantin Pätsist Jämejalas. Rmt-s: Alasi ja haamri vahel: artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist. Koost. A. Velliste. Tallinn, 2007, lk 274. ↑
I. Soomere, Konstantin Päts Jämejala haiglas. Vikerkaar, 1988, nr 12, lk 80. ↑
Täiendavaid andmeid Konstantin Pätsi viibimisest Jämejalal. Võitleja, 1959, nr 11, lk 1. ↑
H. Kaudre, Mälestusi Konstantin Pätsist Jämejalas, lk 274. ↑
I. Soomere, Konstantin Päts Jämejala haiglas, lk 80–81. ↑
H. Kaudre, Mälestusi Konstantin Pätsist Jämejalas, lk 274. ↑
Pätsi viimne käik Orule. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 29.12.1948, lk 2. ↑
Kuidas hävitati Oru loss. Sakala, 15.08.1942, lk 1. ↑
Kommunistide hävitustöö Oru lossis. Virumaa Teataja, 16.06.1942, lk 3. ↑
M. Päts, Mälestusi Oru lossist. Meie Kodu, 31.10.1990, lk 3. ↑
M. Kesamaa, Maa all ja maa peal. Looming, 1964, nr 1, lk 111. ↑
Eile oli koduvabariigi sünnipäev. Nõukogude Õpetaja, 22.07.1972, lk 1. ↑
Sõnaga „kaduvikumeeleolu“ iseloomustas arvustaja 1979. aastal toimunud Peeter Toominga fotonäitust „Tagasipöördumine koju“. Ekspositsioon algas pildiga murtud puust, järgnesid fotod tühjadest talumajadest, unarusse jäetud vanadest esemetest, igapäevaelust iseseisvuse ajal, saadetuna kaeblikest luuletustest, looduse ja maaelu helidest, millesse hooti lõikas mootorsae, traktori ja lennuki müra. Arvustaja leidis, et see polnud mitte tagasipöördumine koju, vaid ärapöördumine kodust. „Silmatorkav on vastandumine meie kaasajale. Maa oleks nagu välja surnud, teda samastatakse taluga…“ K. Suur, Mõtteid ühelt fotonäituselt. Sirp ja Vasar, 02.02.1979, lk 12. Olnuks täpsem öelda, et kaasajale vastanduti, kuna selles nähti ärapöördumist kodust. Just tagasipöördumise igatsus aimub külalisteraamatusse tehtud sissekannetest: „Kurbus tuleb kallale, nähes linna keskel kodu“; „Paneks silmad kinni ja nutaks. Lihtsalt“; „Kurb, jah, kurb, et kaob või ongi kadunud see, mis teeb meid eestlasteks – kodutalu, kodutunne.“ Sealsamas. ↑
Nõnda on mõistetav, miks just talu kujunes rahvusriigi kujundiks: vt E. Kõresaar, Lapsepõlv kui ajaloopilt. Rahvuse ja riigi metafoorne kujutamine vanemate eestlaste lapsepõlvemälestustes. Rmt-s: Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim. E. Kõresaar, T. Anepajo. Tartu, 2003, lk 73. ↑
Tsiteeritud: H. Rakfeldt-Leetmaa, J. Rakfeldt, Rahvusliku identiteedi säilitamine okupeeritud Eestis. Akadeemia, 1996, nr 8, lk 1572. ↑
Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, 1.–2. aprillil 1988. Tallinn, 1988, lk 165. ↑
M. Päts, Mälestusi Oru lossist, lk 3. ↑
Eesti Muinsuskaitse Seltsi põhikirjaga seati Seltsi üheks eesmärgiks „ajaloo- ja kultuurimälestiste abil rahvas kodumaa-armastuse ja kodutunde“ süvendamine: vt Sirp ja Vasar, 25.09.1987. ↑
„Nendes viljakates tingimustes, kus midagi polnud enam püha, õppisime lagastama oma maad, lagastama iseennast.“ Eestimaa Rahvarinde asutav kongress. Sirp ja Vasar, 07.10.1988, lk 2. ↑
M. Jõgi, Vanast Saaremaast ja muustki. Jutuajamine Juhan Peegliga. Sirp ja Vasar, 19.05.1989, lk 4. ↑
Sealsamas. ↑
Eestimaa Rahvarinde asutav kongress, lk 2. ↑
Ausammas Pätsile taastatud. Eesti Päevaleht, 12.07.1989, lk 7. ↑
M. Kahu, Sajand ilma Carl Robert Jakobsonita. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 3, lk 137. ↑
Aili Aarelaid tõstis 1988. aasta Loomeliitude pleenumil esile järsult elavnenud seltsiliikumist. Muinsuskaitse Seltsi kõrval mainis ta Metsameeste Seltsi, Lastefondi ja Haridusseltsi. Seltsiliikumine oli Aarelaiu sõnul kaotamas varasemat harrastuslikku iseloomu ning „muutumas rahva sotsiaalse ja poliitilise eneseväljenduse vormiks“. Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, 1.–2. aprillil 1988, lk 49. ↑